19.09.2008

Reede, 62 km

Piretil sünnipäev!

Hommikuks oli ventilaator ikka täistuuridel.

Teekond Simferoopoli poole oli mulle omajagu vaevaline: tugev vastutuul, vihm (jahe), päike (palav), sirge asfalttee (siiski üles alla), puudusid vaated. Pigem olgu ülesmäge rühkimine kui see, mida mööda nüüd sõtkusin. Enamuse teest kulgesin üksinda.

Rait käis rattaga uperkuuti, eemalt vaadata oli ehmatav, aga koomiline (tal õnnestus matka jooksul kukkuda suisa kolmel korral), sõitis Rolandile tagarattasse kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Simferoopoli eeslinnas kollektiivne kreekapähklipuu rüüstamine (mõned pähklid tõin kojugi), kehakinnitamine teeäärses kõrtsis ja magus melon.

Seekord ratastega kesklinna ei sukeldunud ning sõitsime riivamisi sellest hullumajast mööda, otse lennujaama juurde. Majutus lennujaama „***** tärni“ majutuses. Oooo, soe dušš, kamm, huulepulk.

Marsaga linnapääle laiama, niivõrd kuivõrd.

Ahjaa, käisin esimest korda elus söögikoha köögikapis hädal. Pean vist siinkohal asja selgitama. Küsisin meesteenindajalt juhatust, kust leian WC. Selle asemel, et näidata näpuga mine sinna ja keera tänna, võttis ta mu käe otsa ning hakkas mööda käänulisi koridore pidi vedama. Jõudsime kööki, mul väike segadus, et nüüd vist sai tüüp must valesti aru. Seepeale haaras ta kapilingist kinni ja lükkas papist liugukse lahti. Ennäe kapis oli valgus ja suisa pottki. Olgu, see kapilugu ajas juba seesmiselt irvitama, aga no see pott – ei olnud lõunamaale tavapärased jalajäljed ja polnud nigu pott ka, see oli poolenisti maa sisse pandud. Kasutusjuhendit seinalt ei leidnud. Kratsisin veits kukalt ja lähenesin loominguliselt. Ilgelt oleks naerda tahtnud, aga kus sa saad, pappukse taga askeldasid kokad. Kui ma lõpuks õue pääsesin, siis paiskus naer koos pisaratega korraga välja.

Poest ostsin Eestisse kaasa konjakit ja šokolaadi, muud ei ole küll Krimmist osta. Taksoga ööblasse.

Magus uni.