11.09.2008

Neljapäev, kokku 64 km

Üles kell 7:30 ja ujuma. Ilm hullult ilus, taevas ühegi pilve tupsuta. Vallitädi ilmselgelt mures arvatava hilise stardiaja pärast ning kahtles kas jõuab soovitud sihtpunkti. Mammil vanust 71 ning kulgeb edasi tasatargu ning väga järjepidevalt (igiliikur). Sain Ainilt juhised järgmise võimaliku vahepunkti osas ning hakkasin kulgema koos Vallitädiga asunduse nimega Frunze poole.

Deem, minu kasutuses olnud kaart ei osutunud väga täpseks ning leidime ennast Simferoopolisse suunduva maantee ääres. Egas midagi ots ringi ja mere poole. Maastik ikka veel lage, laugete küngaste, põldude ja üksikute püramiidpaplitega. Väike kõrvalepõige tähendas seitset lisakilomeetrit.

Frunzesse jõudsime teistest varem (nad olla tolmanud otse mööda põlluvaheteed). Poest pisut värskendust. Prügikastil tore reklaamsilt, kus pakuti raha juuste vastu. 35cm maksis 5,000 grivnat, ainult arusaamatuks jäi kui suur kogus. Ainukeseks võimalikuks potentsiaalseks rahaallikaks osutusin ma ise. Jätsin elu suurtehingu tegemata.

Meri. MERI!!! Täitsa olemas, kaldalt helesinine ja suurte lainetega. Ma ei ole sugugi kindel, kas ülejäänud seltskond tuli kaasa vabatahtlikult või ei jäänud neil muud üle, sest sellest hetkest alates olid mul klapid silmil ja meri tõmbas magnetina.

Juhhuuu!! Milline nauding. Meri, soe meri, suure lainega soe meri.

Soolase vee sai endalt maha pesta liivavalli taga asuvas mudalõhnalises järvekeses. Teekond jätkus pankranniku servas asuval mullateel. Punase tolmu pilves võeti üles kiiremaid tuure. Nii mõnelgi on raske jalg, tore. Päikese kuumust jahutas merelt puhuv küljetuul.

Lõuna Nikolajevkas. Tellisin borši, kuid minuni see ei jõudnud. Ei viitsinud ettekandjat otsima minna ning hankisin söödava tänava kaubandusest - hatšapuri. Arve esitamise ajaks jõudsin söögikohta tagasi ja ennäe imet, minu supp figureeris arvel. Haaaa. Õnneks ei pidanud tõestama hakkama, et siga pole eesel.

Õhtul väike segadus info jagamisel ning Vallitädi kihutas vajalikust teeotsast mööda. Õnneks pole hullu, ka sealt sai edasi soovitud kohta.

Öö puuviljaaia kõrval, miniatuurses karjääris, kuivanud jõe nimega Alma kaldal. Kõik ümberkaudsed kõrred olid paksult valgeid tigusid täis.

Bruno = supermänna valmistaja. Raius vist terve papli maha, raginat oli võsas kaua.

Väike tutvumisring ööpimeduses. Tore seltskond.