14.09.2008

Pühapäev, 46 km.

Äratus kell 8. Jahe ja pilvine hommik. Loobusin suisa ujumisest. Prrr. Pikkades riietes rattale ning mööda paisjärve järsku klibust kallast suure tee poole.

No nii, mida või keda võis teel kohata. Kahtlaselt palju ralliautosid, kaamelit, kutsuvaid viitasid ööbima ja banjadesse. Päike ja soe.

Ja siis jõudsime Sokolinoje külasse, kus hakkas tõus Ai-Petrile. EI VÕI OLLA. Miilits oli tee sulgenud kuni kella 18-ni. Jalta Ralli (muuseas, 1982 salvestati Eesti Telefilmi „Teisikud“ siin).

Oli valida, kas:

1. sõita tuldud teed tagasi,
2. jääda samasse ööbima,
3. ignoreerida miilitsat,
4. minna mööda jalgrada suurde kanjonisse.

Tagasiminek ei tulnu kõne alla. Samasse ööbima jääda, no kuulge alles startisime. Ignoreerida miilitsat, eee, kartsa ei tahaks. Otsustasime jalgraja kasuks. Mõeldud tehtud kuni meist tuiskas motoriseeritud kaherattalisel mööda rohelaigulises kostüümis taat, kes sättis ennast risti teele. Nõudis propuskit ja väitis, et kaardil olevat rada ei ole maastikul olemas. Tore! Läbirääkimine kukkus täielikult läbi, sellele aitas kindlasti kaasa minu läbematus ja suutmatus mõista tekkinud olukorda. Mh, kuhu kadus minu tavapärane tasakaalukus ja probleemsituatsioonide valitsemise oskus?

Taat seisis harkisjalu ees ja ei liikunud tolligi. Lõpuks võitis Aini kavalus, mille järgselt juhatas taat meid üle oja asuvasse telkimisplatsile. Võttis välja kviitungid, et tasuksime ööbimise eest (kell oli ca 13). Õnneks suutsime ta maha raputada, taat lahkus. Ja meie kribinal-krabinal tee äärde, kus pidi ralli algama. Kaalusime ka edasi liikumise võimalusi, aga põõsas kükitavad/valvavad sõdurpoisid panid meelt muutma. Mõte olla rallivate autodel jalus, ei tundunud ka väga ahvatlevana. Jalgsi saab vähemalt kiiresti põõsasse hüpata, aga ratas???

Jäime ühe kurvi välisküljele passima. Leidsin mõnusa kännu, kuhu sai mugavasti ennast sisse seada. Ralli terminitest ja reeglitest ei ole mul aimu, seega antagu mulle andeks kui miskit valesti siia kirjutatud saab. Esimeseks autoks (see kes nö raja avab) oli hullult romu Volga. Kära oli rohkem kui edasiliikumise kiirus. Volgaga rallit sõita ikka ei saa. Kui mäe all möiratas esimene võistlusauto, sättisin ennast kännule kindlamalt istuma, võtsin fotoka ja sättisin filmimise peale. Kui auto sööstis taamal olevast kurvist sirgele vajutasin start nuppu, ise ekraanile vaadates. Oh, kurat, vähe ma ei kiljatanud. Auto sööstis mööda sirget otse mu poole, tõstsin pilgu ekraanilt ning auto pööras järsult meie juures olevasse kurvi. Mul jäi üle vaid suurte silmadega järgi vaadata. Huuh. Koht oli õigesti valitud.

Elevust oli kuhjaga.

Umbes kell 15 möödus vilkuritega turvaauto. Otsustasime, et vaatamata varasele kellaajale (tee pidi avatama kell 18) hakkame mäkke tiksuma. Vaid üks sõdurpoiss nõudis, et tuleksime teel ära. Tema katse sai ellimineeritud kiiresti.

Tõusime 400 meetrilt 1200 meetrini, kokku 26 km. Ilus pöögimets ja lõputult väänlev serpentiin. Ahjaa, üks rallikas oli mäest alla sõitnud just lõpetati selle välja tõmbamine. Seisis na kurvalt.

Iga kilomeeter edasi tähendas järjest jahedamat õhku. Algul sidusin sõidu ajal salli kaela, seejärel toppisin fliisi selga, veits hiljem juba sokid ja kindad. Lõpus tiksusin koos Rolandiga ning lugesime kilomeetriposte. Kurupealne oli lage ja pluss temperatuurist vaid riismed. Pikki pükse ja jopet ei hakanud selga toppima, ei tahtnud seisma jääda. Külmast kiunudes sõitsin Võsokogornoje külani. Rattalt maha ja kiiresti armeenlase kõrtsi. Kaks järjestikust klaasitäit konjakit kadusid ühe lonksuga kui mutiauku. Tore oli üles sulada.

Kõrtsi omanikuks Armik Jedigarian, põgenes kunagi koos perega Mägi-Karabahhiast.

Samas kõrtsis saime süüa, juua ning öise peavarju.

NB Vallitädi ei jõudnud külani. Ain käis väikebussiga teda alumise külani otsimas, kuid memme ei kusagil.