17.09.2008

Kolmapäev, 45 km.

Hommik üllatas sooja vihmasabinaga. Kell 10:30 hakkas päike piiluma. See oli märguanne merre sulpsamiseks.

Rattapäev algas korraliku tõusuga, mis oli hommikusest vihmast niiske. Üks hetk käisid mul rattad vilinal all ringi ning ei jäänud muud üle kui jalad maha toetada. See tegi asja veel hullemaks. Ei mingit haakumist. Libisesin kahel jalal maas olles kaksiratsi rattal seistes meetri võrra allapoole. Vahva. Pärast seda kui suutsin kuidagi teeäärde ukerdada, sain uuesti rattale ja minema. Jalgsi ei oleks kõne alla tulnud, rihmikud ei pidanud natukestki teel kinni.

Päike kõrvetas lagipähe ning vett kulus hulganisti janu kustutamiseks ja pähe kallamiseks. Märjad ujukad kuivasid seljas sisinal. Enne magistraalile jõudmist, keeras meie tee põldude vahele, kus tavatseti sõita hoopis põllutöömasinatega. Savine tee. Õnneks ei olnud vihm teed väga ligaseks teinud. Viinamarjad.

Järsk laskumine mere äärde ning puna-valgetele tõkkepuudele vaatamata jõudsime Alušta eeslinna. Lõunasöök Alušta eeslinna promenaadil, kus peamisteks ajaveetjateks vananevaid veneturiste. Rand nägi välja kui morskade lesila, kus puudub isegi ruutsentimeetri jagu vaba ruumi. Söögikoha juures oli õnneks pooltühi rand. Sealt vette padistasingi. Must meri oma sooja veega võiks Eestisse kolida, oleks hää koguaeg võtta.

Kohtumine Vallitädiga. Söögipoolise hankimine ja linnast minema. Loomulikult ülesmäge. Enne ööbimiskohta jõudmist tangiti ka vedelikke – lahtine konjak + tehniline vesi (söögi keetmiseks). Tuli välja, et mere ääres oli elu asurkond nimega Sotera – promenaad, kõrtsid jne. Oleksime vee saanud ka lähemalt hankida, mitte üle mäe vedama. Parem siiski karta kui pärast ilma olla. Privaatne telkimisplats kivisel merekaldal, külast eemal mäenuki taga.

Laine paigutas kolinal kive ühest kohast teise. Pimedas pikse möll Ayu-Dagi mäe (Karumäe) taga. Väga efektne.