10.09.2008

Kolmapäev, läbisõit 70 km?

Tänu veinile jäin kohe magama, aga pool ööd vähkresin küljelt küljele?!?! Hommikul enne 8 üles. Ööbimiseks valitud koht ei olnud hommikuvalguses kõige ilusam.

Laagrist saime minema siiski alles kell 12, sest Vallitädi ratta esiots logises kahtlaselt. Nimelt oli hää inimene, kes aitas tal ratast kasti pakkida, lenksu lahti võtnud valest kohast. Selleks, et ratas muuta sõidukõlbulikuks, keerasime ninad planeeritud sihtkoha suhtes vastassuunda – sukeldusime Simferoopolisse rattapoe otsingutele.

Kui minu käest küsida, milline mulje sellest linnast jäi, siis … ÄRGE MINGE SINNA! Muljet avaldasid uuesti õideläinud kastanipuud ja väga hea borš ukraina moodi (huvitav, mis seda eristab tavalisest).

Valli ratas sai korda arvatavasti ainsamas rattapoes terves linnas ning hinnaks 5 grivnat. Jõudnud tagasi algpunkti (tühisõitu kokku 35 km), võtsime mööda suurt maanteed suuna lääne poole. Selles riigis ei võrdu autode hulk sõiduviisakuse ega -oskusega.

Maastik kergelt laineline, päiksest ning pikast põuast pruun või kulupõlengutest must, mõni üksik puu. Külades pisut rohkem värve ja tõeliselt head puuviljad. Virsikud viisid keele alla. Tuul puhus vastu ning ainsateks vaatamisväärsusteks bensiinijaamad. Täiesti mõttetu tee.

Sihtkoha nimeks Saki. Õnneks telkimiskoht ei saki – oliivisalu, läheduses mage- ja soolase veega järved. Ainsaks jamaks olid ohakad, mille otsas suutsin siselohvi okka hankida. Õhtuhämaruses ujuma, mõnna.

Hilisõhtul kutsuti minareti otsast õhtupalvusele. Ei allunud provokatsioonile, jätkasin eluks vajalikema toimingutega. Magama 22:30.