12.09.2008

Reede, kokku 64 km.

Äratus kell 7, hurraa. Tegelikult toimus enamus grupi üldine virgumine rahumeelselt ja kedagi sundimata. Vee vähesuse tõttu piirdusime hommikusel mao hellitamisel tulise tee ning võileibadega. Asi seegi.

Ain, Piret ja Bruno jäid platsile ärkamisharjutusi tegema ning ülejäänud grupp võttis suuna Bahtšisarai poole. Maantee oli maastikule tõmmatud suhteliselt sirge lindina ning lainetas suurtel „küngastel“ üles alla (nigu Lõuna Eesti tee, millel on kurvid sirgeks tõmmatud). Ilm päikeseline ja pidev vastutuul. Vaatamata üles alla sõitmisele liikusime tõusvas joones – algpunkt telklaagris 80 m ja enne suurt langust 212 m.

Enne Bahtšisarai linna laskusime järsult 100 m võrra ehk siis 45 minutit üles ja 3 minutit alla. Irooniline, onju.

Linnaäärse bensiinijaama kõrval oli kuratlikult edev Žiguli – kuldne, huipu uhkete vidinatega. Keegi tegi sellest ka pildi. Loodan et saan seda kunagi siinses virtuaalmaailmas eksponeerida. Lõuna uhkelt läikiva interjööriga söögi-majutuskoha terrassil – õlu ja külmsupp okroška (kali, hapukoor, kurk, tomat, keeduvorst, maitseained). Omanik (vist oli armeenlane) tuli ehituselt meid teenindama ja käis aegajalt küsimas meie heaolu kohta.

Üritasime jõuda teiselpool linna asuvasse Tšufut Kalesse. Rolleril taat juhatas meid lahkelt raudteejaamani ning lonkis meile pisut järgi, et veenduda kas sõidame õigesse suunda.

Ette jäi khaani loss. Sättisime rattad ritta ja vaatasime, ee … kiire tiir siseõues, õlakehitus ning tänavakaubandusse magusat hankima. Pakhlava – meega, nämm! Muide suveniirimajandus on Krimmis täiesti mõttetu, puha Türgi vuffel. Miilitsaonu käest sain teada, et meie poolt otsitud Tšufut Kale asub 2 km edasi. Mõeldud tehtud.

Taevasse tekkisid suured pilved ning taamalt kostus kurjakuulutavat kõminat. Parkisime rattad bussipeatuse võimisiganes hoone katuse alla ja tipatapa mäkke. Vihm tugevnes. Teekonna lõpus saime teada, et sissepääs on 20 grivnat. Selle eest sai näha kindlust, tutvuda kunagise eluoluga, nautida imeilusat vaadet järgmisesse orgu + kasutada peldikut. Kindluse kõrval asus huvitav maa-alune objekt – kaev. Kuhu pääses ligi läbi pika tunneli. Eriti huvitavaks osutus giid, kes esitas oma osa eriti teatraalselt. Ukse taga rääkis noormees nigu noored ikka ja tunnelisse astudes muutis enda häält nii kardinaalselt, et vahtisin mõni sekund suhteliselt hämmeldunult. Vahva. Oli näha, et ta oli seda teksti esitlenud korduvalt. Pärast sain vastuseks, et ta kulutab neid treppe ca 15 korda päevas, seda juba kolm aastat. Heh.

Vihma kallas korralikult. Rajast, mida mööda laskusime alla rataste juurde oli vahepeal korralik oja saanud.

Mõnus söök + tuline tee türgipärase kohviku kuivadel patjadel.

Suurepärane ööbimiskoht veega Katši jõe ääres Katši kanjonis. Jões eneseharimine stiilis kõhuli selili, see oli suurepärane.

Õhtul jagati kuuvalgust vaheldumisi vihmaga.

Ahjaa. Kakao kõrval uneledes avastasin, et kalju nukale on nii kenasti seadnud ere täht. Täht osutus hoopis pealambiga inimeseks. Vilgutasime talle tulesid ning irvitasime, et tulgu alla. Ja kurat, tuli kah. Esimesed meetrid sööstis otse kuristiku poole kivina ja siis tuhmi tugeva plaksuga hakkas tuluke kaljust diagonaalselt jõeluhale liuglema. Möhh! Enne maandumist võis teda ootavate autotulede valguses näha langevarju. Hull, kottpimedas.

Magama enne 23. Oli tore päev.