Laupäev, 1 km.
Saime rattakastid kõrtsist kätte. Rahaline kulu hoiupäevade eest kokku oli 100 grivnat, seega ca 25 krooni pernose.
Igaüks kruttis enda ratta taas vajalikul hulgal algosadeks, et lennutada kastis/kotis taas Eestisse. Lennujaama töötajad said meie tšekk-innimisega suurepäraselt hakkama. Muide unustasin 0,5 l veepudeli käsipagasisse, läks läbi. Huvitav, kas seal on vedelike osas teised nõudmised?
Sain kingi, ilusa, tähh!
Matka lõpud on alati seesmist segadust tekitavad. Rõõm koju saamise pärast, samas ei taha veel reaalsesse maailma naasta.
Aga e-õhk tõi meid siiski vastupunnimist sallimata turvaliselt koju tagasi.
Tänud kõigile matkakaaslastele. Teiega oli vahva! Järgmiste kohtumisteni.
19.09.2008
Reede, 62 km
Piretil sünnipäev!
Hommikuks oli ventilaator ikka täistuuridel.
Teekond Simferoopoli poole oli mulle omajagu vaevaline: tugev vastutuul, vihm (jahe), päike (palav), sirge asfalttee (siiski üles alla), puudusid vaated. Pigem olgu ülesmäge rühkimine kui see, mida mööda nüüd sõtkusin. Enamuse teest kulgesin üksinda.
Rait käis rattaga uperkuuti, eemalt vaadata oli ehmatav, aga koomiline (tal õnnestus matka jooksul kukkuda suisa kolmel korral), sõitis Rolandile tagarattasse kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Simferoopoli eeslinnas kollektiivne kreekapähklipuu rüüstamine (mõned pähklid tõin kojugi), kehakinnitamine teeäärses kõrtsis ja magus melon.
Seekord ratastega kesklinna ei sukeldunud ning sõitsime riivamisi sellest hullumajast mööda, otse lennujaama juurde. Majutus lennujaama „***** tärni“ majutuses. Oooo, soe dušš, kamm, huulepulk.
Marsaga linnapääle laiama, niivõrd kuivõrd.
Ahjaa, käisin esimest korda elus söögikoha köögikapis hädal. Pean vist siinkohal asja selgitama. Küsisin meesteenindajalt juhatust, kust leian WC. Selle asemel, et näidata näpuga mine sinna ja keera tänna, võttis ta mu käe otsa ning hakkas mööda käänulisi koridore pidi vedama. Jõudsime kööki, mul väike segadus, et nüüd vist sai tüüp must valesti aru. Seepeale haaras ta kapilingist kinni ja lükkas papist liugukse lahti. Ennäe kapis oli valgus ja suisa pottki. Olgu, see kapilugu ajas juba seesmiselt irvitama, aga no see pott – ei olnud lõunamaale tavapärased jalajäljed ja polnud nigu pott ka, see oli poolenisti maa sisse pandud. Kasutusjuhendit seinalt ei leidnud. Kratsisin veits kukalt ja lähenesin loominguliselt. Ilgelt oleks naerda tahtnud, aga kus sa saad, pappukse taga askeldasid kokad. Kui ma lõpuks õue pääsesin, siis paiskus naer koos pisaratega korraga välja.
Poest ostsin Eestisse kaasa konjakit ja šokolaadi, muud ei ole küll Krimmist osta. Taksoga ööblasse.
Magus uni.
Piretil sünnipäev!
Hommikuks oli ventilaator ikka täistuuridel.
Teekond Simferoopoli poole oli mulle omajagu vaevaline: tugev vastutuul, vihm (jahe), päike (palav), sirge asfalttee (siiski üles alla), puudusid vaated. Pigem olgu ülesmäge rühkimine kui see, mida mööda nüüd sõtkusin. Enamuse teest kulgesin üksinda.
Rait käis rattaga uperkuuti, eemalt vaadata oli ehmatav, aga koomiline (tal õnnestus matka jooksul kukkuda suisa kolmel korral), sõitis Rolandile tagarattasse kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Simferoopoli eeslinnas kollektiivne kreekapähklipuu rüüstamine (mõned pähklid tõin kojugi), kehakinnitamine teeäärses kõrtsis ja magus melon.
Seekord ratastega kesklinna ei sukeldunud ning sõitsime riivamisi sellest hullumajast mööda, otse lennujaama juurde. Majutus lennujaama „***** tärni“ majutuses. Oooo, soe dušš, kamm, huulepulk.
Marsaga linnapääle laiama, niivõrd kuivõrd.
Ahjaa, käisin esimest korda elus söögikoha köögikapis hädal. Pean vist siinkohal asja selgitama. Küsisin meesteenindajalt juhatust, kust leian WC. Selle asemel, et näidata näpuga mine sinna ja keera tänna, võttis ta mu käe otsa ning hakkas mööda käänulisi koridore pidi vedama. Jõudsime kööki, mul väike segadus, et nüüd vist sai tüüp must valesti aru. Seepeale haaras ta kapilingist kinni ja lükkas papist liugukse lahti. Ennäe kapis oli valgus ja suisa pottki. Olgu, see kapilugu ajas juba seesmiselt irvitama, aga no see pott – ei olnud lõunamaale tavapärased jalajäljed ja polnud nigu pott ka, see oli poolenisti maa sisse pandud. Kasutusjuhendit seinalt ei leidnud. Kratsisin veits kukalt ja lähenesin loominguliselt. Ilgelt oleks naerda tahtnud, aga kus sa saad, pappukse taga askeldasid kokad. Kui ma lõpuks õue pääsesin, siis paiskus naer koos pisaratega korraga välja.
Poest ostsin Eestisse kaasa konjakit ja šokolaadi, muud ei ole küll Krimmist osta. Taksoga ööblasse.
Magus uni.
18.09.2008
Neljapäev, 71 km.
Vastu hommikut sadas. Seekord hakkas päike pilve tagant veits varem paistma, 9:30. Taas kord aeg ujumiseks, suisa kahel korral. Oli ju teada, et selle matka jooksul rohkem merre ei pääse. Hommikune meri ei niitnud suurte lainetega jalgu alt, mõnus oli hulpida rahulikel lainetel.
Ayu-Dagi mäe tagant suruti taevasse tohutu suur vihmatäis pilv. Pakkisime esimese asjana kokku telklaagri ja alles siis hakati köögitoimkonnas askeldama. Õnneks sadas pilv enne meieni jõudmist enamvähem tühjaks ja suuremat sorti märjaks saamist ei toimunud.
Vahelduva päikese ja vihmaga alustasime teekonda paralleelselt merega. Kohtusime ugri-mugrilasest tüüpi, kes kulges mööda maailma käikudeta rattal. Ise nägi välja kui Tšingis-khaan – kergelt pilus silmad, tugevad põsesarnad, pikad penikesed rippuvad vuntsid, kõrvadest ettepoole jäävad juukse mahaaetud, taga pikk hobusepats, suure ja tugeva kehaehitusega. Kahju, et keegi tast pilti ei teinud.
Tee, mida kaudu pidime saama üle mäeaheliku, algas Privetskoje küla lähedal. Tee otsas ootas meid üllatus: silt „pereval zakrõto“. MIS MÕTTES. Jõudsime juba läbimängida kõikvõimalikke variante. Igal juhul jäi õhku küsimus, kas jõuame õigeks ajaks lennujaama??????
Arupärimiseks pidasin kinni külast saabuva žigulli ning juht ütles, et kurule võib küll minna (kõik käivad). Silt olla selleks, et tee on autodega läbimiseks väga untsus ning kes sinna sõidab teeb seda omalvastutusel. Juhhuuu. Õnneks siin riigis võib silte ignoreerida (tuletan meelde, et rohevalgeid tõkkepuid mitte).
Privetnoje külas tehtu:
Vastu hommikut sadas. Seekord hakkas päike pilve tagant veits varem paistma, 9:30. Taas kord aeg ujumiseks, suisa kahel korral. Oli ju teada, et selle matka jooksul rohkem merre ei pääse. Hommikune meri ei niitnud suurte lainetega jalgu alt, mõnus oli hulpida rahulikel lainetel.
Ayu-Dagi mäe tagant suruti taevasse tohutu suur vihmatäis pilv. Pakkisime esimese asjana kokku telklaagri ja alles siis hakati köögitoimkonnas askeldama. Õnneks sadas pilv enne meieni jõudmist enamvähem tühjaks ja suuremat sorti märjaks saamist ei toimunud.
Vahelduva päikese ja vihmaga alustasime teekonda paralleelselt merega. Kohtusime ugri-mugrilasest tüüpi, kes kulges mööda maailma käikudeta rattal. Ise nägi välja kui Tšingis-khaan – kergelt pilus silmad, tugevad põsesarnad, pikad penikesed rippuvad vuntsid, kõrvadest ettepoole jäävad juukse mahaaetud, taga pikk hobusepats, suure ja tugeva kehaehitusega. Kahju, et keegi tast pilti ei teinud.
Tee, mida kaudu pidime saama üle mäeaheliku, algas Privetskoje küla lähedal. Tee otsas ootas meid üllatus: silt „pereval zakrõto“. MIS MÕTTES. Jõudsime juba läbimängida kõikvõimalikke variante. Igal juhul jäi õhku küsimus, kas jõuame õigeks ajaks lennujaama??????
Arupärimiseks pidasin kinni külast saabuva žigulli ning juht ütles, et kurule võib küll minna (kõik käivad). Silt olla selleks, et tee on autodega läbimiseks väga untsus ning kes sinna sõidab teeb seda omalvastutusel. Juhhuuu. Õnneks siin riigis võib silte ignoreerida (tuletan meelde, et rohevalgeid tõkkepuid mitte).
Privetnoje külas tehtu:
- söök – sõin jahimehe vorste
- jook - jõin õlut
- peldik – ei kirjelda
- postimaja – kaardid emmele, koju ja Liinale (NB kaardid jõudsid kohale 22.09).
Rahulik kurule tiksumine. Kaunid vaated, sügisesed värvid, 5 km külast väga hää veega allikas. Tee ise oli jah kergelt öeldes kehvake (meenutas Gruusia rahvusvahelist magistraali), seetõttu mulle meeldis väga. Kitsas, alguses pisut järsk ja mudane, hiljem kivisem ja leebe nurga all. Liiklus suhteliselt olematu. Temperatuur Eestimaa sügisele kohane.
Telkimisplats Krinitšnoje küla lähedal Belogorskoje paisjärve ääres. Telke ülesseades polnud ilmal häda midagi ja siis hakkas pihta. Tuuuuuuuuul, lakkamatu tuuuuuuul. Ain irvitas, et keegi komistas ventilaatori lüliti otsa.
Tormine öö.
17.09.2008
Kolmapäev, 45 km.
Hommik üllatas sooja vihmasabinaga. Kell 10:30 hakkas päike piiluma. See oli märguanne merre sulpsamiseks.
Rattapäev algas korraliku tõusuga, mis oli hommikusest vihmast niiske. Üks hetk käisid mul rattad vilinal all ringi ning ei jäänud muud üle kui jalad maha toetada. See tegi asja veel hullemaks. Ei mingit haakumist. Libisesin kahel jalal maas olles kaksiratsi rattal seistes meetri võrra allapoole. Vahva. Pärast seda kui suutsin kuidagi teeäärde ukerdada, sain uuesti rattale ja minema. Jalgsi ei oleks kõne alla tulnud, rihmikud ei pidanud natukestki teel kinni.
Päike kõrvetas lagipähe ning vett kulus hulganisti janu kustutamiseks ja pähe kallamiseks. Märjad ujukad kuivasid seljas sisinal. Enne magistraalile jõudmist, keeras meie tee põldude vahele, kus tavatseti sõita hoopis põllutöömasinatega. Savine tee. Õnneks ei olnud vihm teed väga ligaseks teinud. Viinamarjad.
Järsk laskumine mere äärde ning puna-valgetele tõkkepuudele vaatamata jõudsime Alušta eeslinna. Lõunasöök Alušta eeslinna promenaadil, kus peamisteks ajaveetjateks vananevaid veneturiste. Rand nägi välja kui morskade lesila, kus puudub isegi ruutsentimeetri jagu vaba ruumi. Söögikoha juures oli õnneks pooltühi rand. Sealt vette padistasingi. Must meri oma sooja veega võiks Eestisse kolida, oleks hää koguaeg võtta.
Kohtumine Vallitädiga. Söögipoolise hankimine ja linnast minema. Loomulikult ülesmäge. Enne ööbimiskohta jõudmist tangiti ka vedelikke – lahtine konjak + tehniline vesi (söögi keetmiseks). Tuli välja, et mere ääres oli elu asurkond nimega Sotera – promenaad, kõrtsid jne. Oleksime vee saanud ka lähemalt hankida, mitte üle mäe vedama. Parem siiski karta kui pärast ilma olla. Privaatne telkimisplats kivisel merekaldal, külast eemal mäenuki taga.
Laine paigutas kolinal kive ühest kohast teise. Pimedas pikse möll Ayu-Dagi mäe (Karumäe) taga. Väga efektne.
Hommik üllatas sooja vihmasabinaga. Kell 10:30 hakkas päike piiluma. See oli märguanne merre sulpsamiseks.
Rattapäev algas korraliku tõusuga, mis oli hommikusest vihmast niiske. Üks hetk käisid mul rattad vilinal all ringi ning ei jäänud muud üle kui jalad maha toetada. See tegi asja veel hullemaks. Ei mingit haakumist. Libisesin kahel jalal maas olles kaksiratsi rattal seistes meetri võrra allapoole. Vahva. Pärast seda kui suutsin kuidagi teeäärde ukerdada, sain uuesti rattale ja minema. Jalgsi ei oleks kõne alla tulnud, rihmikud ei pidanud natukestki teel kinni.
Päike kõrvetas lagipähe ning vett kulus hulganisti janu kustutamiseks ja pähe kallamiseks. Märjad ujukad kuivasid seljas sisinal. Enne magistraalile jõudmist, keeras meie tee põldude vahele, kus tavatseti sõita hoopis põllutöömasinatega. Savine tee. Õnneks ei olnud vihm teed väga ligaseks teinud. Viinamarjad.
Järsk laskumine mere äärde ning puna-valgetele tõkkepuudele vaatamata jõudsime Alušta eeslinna. Lõunasöök Alušta eeslinna promenaadil, kus peamisteks ajaveetjateks vananevaid veneturiste. Rand nägi välja kui morskade lesila, kus puudub isegi ruutsentimeetri jagu vaba ruumi. Söögikoha juures oli õnneks pooltühi rand. Sealt vette padistasingi. Must meri oma sooja veega võiks Eestisse kolida, oleks hää koguaeg võtta.
Kohtumine Vallitädiga. Söögipoolise hankimine ja linnast minema. Loomulikult ülesmäge. Enne ööbimiskohta jõudmist tangiti ka vedelikke – lahtine konjak + tehniline vesi (söögi keetmiseks). Tuli välja, et mere ääres oli elu asurkond nimega Sotera – promenaad, kõrtsid jne. Oleksime vee saanud ka lähemalt hankida, mitte üle mäe vedama. Parem siiski karta kui pärast ilma olla. Privaatne telkimisplats kivisel merekaldal, külast eemal mäenuki taga.
Laine paigutas kolinal kive ühest kohast teise. Pimedas pikse möll Ayu-Dagi mäe (Karumäe) taga. Väga efektne.
16.09.2008
Teisipäev, 62 km.
Igal matkal olen kimbu kodaraid kaasas vedanud, kunagi pole vaja läinud. Nüüd kui jätsin maha, siis … Heh, Andres suutis purustada hulga kodaraid ning neid asendamata oleks tagaratas muutunud veerematuks. Seega hommik algas osadele kodarate otsinguga Jaltas. Soovitus kõigile ratturitele, kes peaksid kunagi sinna sattuma:
- võtke kõik varuosad kaasa (lihtsam variant) või
- suunduge turule, kus müüakse sisuliselt kõike (ei pea silmas rattaga seotud asju, õnneks kodaraid oli).
Rattapoodi ei ole mõtet otsida, seda ei ole olemas. Lähim ja vist ainuke asub Simferoopolis.
Kuna olin linna minnes haaranud kaasa ujumisriided, siis suundusin üksinda mere äärde. Huuhh, suured lained ja väga soe vesi. Meri ei tahtnud kuidagi sisse lasta. Kahel korral viskas rannakividele tagasi. Päris naljakas oli leida ennast veest kaugel kõhuli kividel – hüljes.
Kuna oli plaan võtta uuesti korralikke tõuse ja kolada mägedes, siis Vallitädi suundus merega paralleelset teed mööda otse Aluštasse.
Mõnus tõus, hää tee, ilusad vaated. Pidime jõudma 1300 m peale, kuid saime vaevalt 600 meetrile. Väravad. Tornidega. Ratturi vaenulikud. Huvitaval kombel sarnased Liina piltidel olnud väravatega, kust ta edasi ei pääsenud. Sama needus tabas ka meid. Krimm ja tema väravad (loe tõkkepuud), olgu nad neetud.
Siit võis siis aru saada, et olime taas tühja pannud. Tagasi Jaltasse. Ühes prügises kurvis kukkus Piret. Õnneks vaid väikesed kriimud, libises küljega mööda asfalti.
Suundusime siis nagu Valligi mööda suurt magistraali pidi Alušta poole. Haisvad veokid, liiklusmöll. Tegime põike mere äärde. See tähendas korralikku järsku laskumist ja tagasi suurele teele sõtkudes tõusu.
Kell tiksus hilist aega ning keerasime Malõi Majakist alla mere äärde. See tähendas seda, et Aluštasse ei jõudnudki ning Vallitädi otsis endale ulualuse majutusteenuse vahendusel. Telgid püstitasime mereäärse promenaadi kõrvale. Köögiks vanad pinksilauad.
Hämaras läksin ujuma, lained suured ja murdusid kaldal ohtlikult. Ujuma saamisega oli tegemist.
Kuuvalgus, suured lained, mere tugev kohin. Need lummasid mind tohutu jõuga.
Mõnus, und täis öö.
15.09.2008
Esmaspäev, 34 km.
Hommik. Valli ei ole ühendust võtnud. Mäe otsas oli mingi päästeteenistuse moodi koht, kus saadi telefonitsi ühendust psühholoogiga, kes tegeleb mägedest inimeste leidmisega. Küsis Ainilt hulga küsimusi. Näiteks, vanus, tervislik seisund, millest on temaga vesteldud jne. Käskis minna Ai-Petril oleva gondlijaama juurde uurima, kas on äkki mäest alla mere äärde läinud. Päästeteenistuse tüübid kadjasid autoga sinna ning hetk hiljem oli meil teada, et memm ongi alla sõitnud. Kergendus.
Siit moraal, ei tohi kedagi jätta üksi. Samas peab grupp olema siiski võrdsemate võimetega. Mul ei oleks küll jagunud kannatust aeglasemalt mäkke tiksuda. Ja seisma jäämine ei tule üldse kõne alla, uuesti liikuma hakkamine on tunduvalt raskem.
Pärast saime teada, et Valli oli maganud puu all magamiskotis ning vaid 2 km kaugusel meist. Ju ta keeras metsa just enne kui Ain otsima läks. Telefoni ei kasutanud kuna selle aku oli täiesti läbi ja uuesti aparaati sisse lülitades suutis asja PUK-i küsimiseni viia. PUK-i loomulikult ei teadnud. Ükski auto ei pidanud kah kinni, muidu oleks küla läheduse kohta infot saanud.
Olks, aitab sellest teemast. Lõpp hea, kõik hea.
Laskusime Ai-Petrilt mereni. Läksime klotsi vaatama – Pääsupesa. Räpane ja mõttetu turiste täis koht – 5 grivnat.
Ratastega mööda treppe mereni, osutus füüsiliselt raskeks. Ratta tassimise tagajärjeks korralik sinikas puusal, kauniz.
Laevaga Pääsupesa juurest Jalta teise otsa. Ratas 15 ja reisija 30 grivnat. Mõnusalt loksutas ja kenad vaated. Hämaras kaldale.
Üürikorter suht mere ääres Srednii Slabotski tänaval, koguhind 500 grivnat. Üleüldine kasimine ja pesumasina täis puhast pesu. Linna peale laiama. Jalutuskäik promenaadil ning hilisõhtune söök kohas nimega „Vostok“. Nigu tõelised turistid.
Hommik. Valli ei ole ühendust võtnud. Mäe otsas oli mingi päästeteenistuse moodi koht, kus saadi telefonitsi ühendust psühholoogiga, kes tegeleb mägedest inimeste leidmisega. Küsis Ainilt hulga küsimusi. Näiteks, vanus, tervislik seisund, millest on temaga vesteldud jne. Käskis minna Ai-Petril oleva gondlijaama juurde uurima, kas on äkki mäest alla mere äärde läinud. Päästeteenistuse tüübid kadjasid autoga sinna ning hetk hiljem oli meil teada, et memm ongi alla sõitnud. Kergendus.
Siit moraal, ei tohi kedagi jätta üksi. Samas peab grupp olema siiski võrdsemate võimetega. Mul ei oleks küll jagunud kannatust aeglasemalt mäkke tiksuda. Ja seisma jäämine ei tule üldse kõne alla, uuesti liikuma hakkamine on tunduvalt raskem.
Pärast saime teada, et Valli oli maganud puu all magamiskotis ning vaid 2 km kaugusel meist. Ju ta keeras metsa just enne kui Ain otsima läks. Telefoni ei kasutanud kuna selle aku oli täiesti läbi ja uuesti aparaati sisse lülitades suutis asja PUK-i küsimiseni viia. PUK-i loomulikult ei teadnud. Ükski auto ei pidanud kah kinni, muidu oleks küla läheduse kohta infot saanud.
Olks, aitab sellest teemast. Lõpp hea, kõik hea.
Laskusime Ai-Petrilt mereni. Läksime klotsi vaatama – Pääsupesa. Räpane ja mõttetu turiste täis koht – 5 grivnat.
Ratastega mööda treppe mereni, osutus füüsiliselt raskeks. Ratta tassimise tagajärjeks korralik sinikas puusal, kauniz.
Laevaga Pääsupesa juurest Jalta teise otsa. Ratas 15 ja reisija 30 grivnat. Mõnusalt loksutas ja kenad vaated. Hämaras kaldale.
Üürikorter suht mere ääres Srednii Slabotski tänaval, koguhind 500 grivnat. Üleüldine kasimine ja pesumasina täis puhast pesu. Linna peale laiama. Jalutuskäik promenaadil ning hilisõhtune söök kohas nimega „Vostok“. Nigu tõelised turistid.
14.09.2008
Pühapäev, 46 km.
Äratus kell 8. Jahe ja pilvine hommik. Loobusin suisa ujumisest. Prrr. Pikkades riietes rattale ning mööda paisjärve järsku klibust kallast suure tee poole.
No nii, mida või keda võis teel kohata. Kahtlaselt palju ralliautosid, kaamelit, kutsuvaid viitasid ööbima ja banjadesse. Päike ja soe.
Ja siis jõudsime Sokolinoje külasse, kus hakkas tõus Ai-Petrile. EI VÕI OLLA. Miilits oli tee sulgenud kuni kella 18-ni. Jalta Ralli (muuseas, 1982 salvestati Eesti Telefilmi „Teisikud“ siin).
Oli valida, kas:
- sõita tuldud teed tagasi,
- jääda samasse ööbima,
- ignoreerida miilitsat,
- minna mööda jalgrada suurde kanjonisse.
Tagasiminek ei tulnu kõne alla. Samasse ööbima jääda, no kuulge alles startisime. Ignoreerida miilitsat, eee, kartsa ei tahaks. Otsustasime jalgraja kasuks. Mõeldud tehtud kuni meist tuiskas motoriseeritud kaherattalisel mööda rohelaigulises kostüümis taat, kes sättis ennast risti teele. Nõudis propuskit ja väitis, et kaardil olevat rada ei ole maastikul olemas. Tore! Läbirääkimine kukkus täielikult läbi, sellele aitas kindlasti kaasa minu läbematus ja suutmatus mõista tekkinud olukorda. Mh, kuhu kadus minu tavapärane tasakaalukus ja probleemsituatsioonide valitsemise oskus?
Taat seisis harkisjalu ees ja ei liikunud tolligi. Lõpuks võitis Aini kavalus, mille järgselt juhatas taat meid üle oja asuvasse telkimisplatsile. Võttis välja kviitungid, et tasuksime ööbimise eest (kell oli ca 13). Õnneks suutsime ta maha raputada, taat lahkus. Ja meie kribinal-krabinal tee äärde, kus pidi ralli algama. Kaalusime ka edasi liikumise võimalusi, aga põõsas kükitavad/valvavad sõdurpoisid panid meelt muutma. Mõte olla rallivate autodel jalus, ei tundunud ka väga ahvatlevana. Jalgsi saab vähemalt kiiresti põõsasse hüpata, aga ratas???
Jäime ühe kurvi välisküljele passima. Leidsin mõnusa kännu, kuhu sai mugavasti ennast sisse seada. Ralli terminitest ja reeglitest ei ole mul aimu, seega antagu mulle andeks kui miskit valesti siia kirjutatud saab. Esimeseks autoks (see kes nö raja avab) oli hullult romu Volga. Kära oli rohkem kui edasiliikumise kiirus. Volgaga rallit sõita ikka ei saa. Kui mäe all möiratas esimene võistlusauto, sättisin ennast kännule kindlamalt istuma, võtsin fotoka ja sättisin filmimise peale. Kui auto sööstis taamal olevast kurvist sirgele vajutasin start nuppu, ise ekraanile vaadates. Oh, kurat, vähe ma ei kiljatanud. Auto sööstis mööda sirget otse mu poole, tõstsin pilgu ekraanilt ning auto pööras järsult meie juures olevasse kurvi. Mul jäi üle vaid suurte silmadega järgi vaadata. Huuh. Koht oli õigesti valitud.
Elevust oli kuhjaga.
Umbes kell 15 möödus vilkuritega turvaauto. Otsustasime, et vaatamata varasele kellaajale (tee pidi avatama kell 18) hakkame mäkke tiksuma. Vaid üks sõdurpoiss nõudis, et tuleksime teel ära. Tema katse sai ellimineeritud kiiresti.
Tõusime 400 meetrilt 1200 meetrini, kokku 26 km. Ilus pöögimets ja lõputult väänlev serpentiin. Ahjaa, üks rallikas oli mäest alla sõitnud just lõpetati selle välja tõmbamine. Seisis na kurvalt.
Iga kilomeeter edasi tähendas järjest jahedamat õhku. Algul sidusin sõidu ajal salli kaela, seejärel toppisin fliisi selga, veits hiljem juba sokid ja kindad. Lõpus tiksusin koos Rolandiga ning lugesime kilomeetriposte. Kurupealne oli lage ja pluss temperatuurist vaid riismed. Pikki pükse ja jopet ei hakanud selga toppima, ei tahtnud seisma jääda. Külmast kiunudes sõitsin Võsokogornoje külani. Rattalt maha ja kiiresti armeenlase kõrtsi. Kaks järjestikust klaasitäit konjakit kadusid ühe lonksuga kui mutiauku. Tore oli üles sulada.
Kõrtsi omanikuks Armik Jedigarian, põgenes kunagi koos perega Mägi-Karabahhiast.
Samas kõrtsis saime süüa, juua ning öise peavarju.
NB Vallitädi ei jõudnud külani. Ain käis väikebussiga teda alumise külani otsimas, kuid memme ei kusagil.
Tellimine:
Postitused (Atom)
