Laupäev, 1 km.
Saime rattakastid kõrtsist kätte. Rahaline kulu hoiupäevade eest kokku oli 100 grivnat, seega ca 25 krooni pernose.
Igaüks kruttis enda ratta taas vajalikul hulgal algosadeks, et lennutada kastis/kotis taas Eestisse. Lennujaama töötajad said meie tšekk-innimisega suurepäraselt hakkama. Muide unustasin 0,5 l veepudeli käsipagasisse, läks läbi. Huvitav, kas seal on vedelike osas teised nõudmised?
Sain kingi, ilusa, tähh!
Matka lõpud on alati seesmist segadust tekitavad. Rõõm koju saamise pärast, samas ei taha veel reaalsesse maailma naasta.
Aga e-õhk tõi meid siiski vastupunnimist sallimata turvaliselt koju tagasi.
Tänud kõigile matkakaaslastele. Teiega oli vahva! Järgmiste kohtumisteni.
19.09.2008
Reede, 62 km
Piretil sünnipäev!
Hommikuks oli ventilaator ikka täistuuridel.
Teekond Simferoopoli poole oli mulle omajagu vaevaline: tugev vastutuul, vihm (jahe), päike (palav), sirge asfalttee (siiski üles alla), puudusid vaated. Pigem olgu ülesmäge rühkimine kui see, mida mööda nüüd sõtkusin. Enamuse teest kulgesin üksinda.
Rait käis rattaga uperkuuti, eemalt vaadata oli ehmatav, aga koomiline (tal õnnestus matka jooksul kukkuda suisa kolmel korral), sõitis Rolandile tagarattasse kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Simferoopoli eeslinnas kollektiivne kreekapähklipuu rüüstamine (mõned pähklid tõin kojugi), kehakinnitamine teeäärses kõrtsis ja magus melon.
Seekord ratastega kesklinna ei sukeldunud ning sõitsime riivamisi sellest hullumajast mööda, otse lennujaama juurde. Majutus lennujaama „***** tärni“ majutuses. Oooo, soe dušš, kamm, huulepulk.
Marsaga linnapääle laiama, niivõrd kuivõrd.
Ahjaa, käisin esimest korda elus söögikoha köögikapis hädal. Pean vist siinkohal asja selgitama. Küsisin meesteenindajalt juhatust, kust leian WC. Selle asemel, et näidata näpuga mine sinna ja keera tänna, võttis ta mu käe otsa ning hakkas mööda käänulisi koridore pidi vedama. Jõudsime kööki, mul väike segadus, et nüüd vist sai tüüp must valesti aru. Seepeale haaras ta kapilingist kinni ja lükkas papist liugukse lahti. Ennäe kapis oli valgus ja suisa pottki. Olgu, see kapilugu ajas juba seesmiselt irvitama, aga no see pott – ei olnud lõunamaale tavapärased jalajäljed ja polnud nigu pott ka, see oli poolenisti maa sisse pandud. Kasutusjuhendit seinalt ei leidnud. Kratsisin veits kukalt ja lähenesin loominguliselt. Ilgelt oleks naerda tahtnud, aga kus sa saad, pappukse taga askeldasid kokad. Kui ma lõpuks õue pääsesin, siis paiskus naer koos pisaratega korraga välja.
Poest ostsin Eestisse kaasa konjakit ja šokolaadi, muud ei ole küll Krimmist osta. Taksoga ööblasse.
Magus uni.
Piretil sünnipäev!
Hommikuks oli ventilaator ikka täistuuridel.
Teekond Simferoopoli poole oli mulle omajagu vaevaline: tugev vastutuul, vihm (jahe), päike (palav), sirge asfalttee (siiski üles alla), puudusid vaated. Pigem olgu ülesmäge rühkimine kui see, mida mööda nüüd sõtkusin. Enamuse teest kulgesin üksinda.
Rait käis rattaga uperkuuti, eemalt vaadata oli ehmatav, aga koomiline (tal õnnestus matka jooksul kukkuda suisa kolmel korral), sõitis Rolandile tagarattasse kinni. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.
Simferoopoli eeslinnas kollektiivne kreekapähklipuu rüüstamine (mõned pähklid tõin kojugi), kehakinnitamine teeäärses kõrtsis ja magus melon.
Seekord ratastega kesklinna ei sukeldunud ning sõitsime riivamisi sellest hullumajast mööda, otse lennujaama juurde. Majutus lennujaama „***** tärni“ majutuses. Oooo, soe dušš, kamm, huulepulk.
Marsaga linnapääle laiama, niivõrd kuivõrd.
Ahjaa, käisin esimest korda elus söögikoha köögikapis hädal. Pean vist siinkohal asja selgitama. Küsisin meesteenindajalt juhatust, kust leian WC. Selle asemel, et näidata näpuga mine sinna ja keera tänna, võttis ta mu käe otsa ning hakkas mööda käänulisi koridore pidi vedama. Jõudsime kööki, mul väike segadus, et nüüd vist sai tüüp must valesti aru. Seepeale haaras ta kapilingist kinni ja lükkas papist liugukse lahti. Ennäe kapis oli valgus ja suisa pottki. Olgu, see kapilugu ajas juba seesmiselt irvitama, aga no see pott – ei olnud lõunamaale tavapärased jalajäljed ja polnud nigu pott ka, see oli poolenisti maa sisse pandud. Kasutusjuhendit seinalt ei leidnud. Kratsisin veits kukalt ja lähenesin loominguliselt. Ilgelt oleks naerda tahtnud, aga kus sa saad, pappukse taga askeldasid kokad. Kui ma lõpuks õue pääsesin, siis paiskus naer koos pisaratega korraga välja.
Poest ostsin Eestisse kaasa konjakit ja šokolaadi, muud ei ole küll Krimmist osta. Taksoga ööblasse.
Magus uni.
18.09.2008
Neljapäev, 71 km.
Vastu hommikut sadas. Seekord hakkas päike pilve tagant veits varem paistma, 9:30. Taas kord aeg ujumiseks, suisa kahel korral. Oli ju teada, et selle matka jooksul rohkem merre ei pääse. Hommikune meri ei niitnud suurte lainetega jalgu alt, mõnus oli hulpida rahulikel lainetel.
Ayu-Dagi mäe tagant suruti taevasse tohutu suur vihmatäis pilv. Pakkisime esimese asjana kokku telklaagri ja alles siis hakati köögitoimkonnas askeldama. Õnneks sadas pilv enne meieni jõudmist enamvähem tühjaks ja suuremat sorti märjaks saamist ei toimunud.
Vahelduva päikese ja vihmaga alustasime teekonda paralleelselt merega. Kohtusime ugri-mugrilasest tüüpi, kes kulges mööda maailma käikudeta rattal. Ise nägi välja kui Tšingis-khaan – kergelt pilus silmad, tugevad põsesarnad, pikad penikesed rippuvad vuntsid, kõrvadest ettepoole jäävad juukse mahaaetud, taga pikk hobusepats, suure ja tugeva kehaehitusega. Kahju, et keegi tast pilti ei teinud.
Tee, mida kaudu pidime saama üle mäeaheliku, algas Privetskoje küla lähedal. Tee otsas ootas meid üllatus: silt „pereval zakrõto“. MIS MÕTTES. Jõudsime juba läbimängida kõikvõimalikke variante. Igal juhul jäi õhku küsimus, kas jõuame õigeks ajaks lennujaama??????
Arupärimiseks pidasin kinni külast saabuva žigulli ning juht ütles, et kurule võib küll minna (kõik käivad). Silt olla selleks, et tee on autodega läbimiseks väga untsus ning kes sinna sõidab teeb seda omalvastutusel. Juhhuuu. Õnneks siin riigis võib silte ignoreerida (tuletan meelde, et rohevalgeid tõkkepuid mitte).
Privetnoje külas tehtu:
Vastu hommikut sadas. Seekord hakkas päike pilve tagant veits varem paistma, 9:30. Taas kord aeg ujumiseks, suisa kahel korral. Oli ju teada, et selle matka jooksul rohkem merre ei pääse. Hommikune meri ei niitnud suurte lainetega jalgu alt, mõnus oli hulpida rahulikel lainetel.
Ayu-Dagi mäe tagant suruti taevasse tohutu suur vihmatäis pilv. Pakkisime esimese asjana kokku telklaagri ja alles siis hakati köögitoimkonnas askeldama. Õnneks sadas pilv enne meieni jõudmist enamvähem tühjaks ja suuremat sorti märjaks saamist ei toimunud.
Vahelduva päikese ja vihmaga alustasime teekonda paralleelselt merega. Kohtusime ugri-mugrilasest tüüpi, kes kulges mööda maailma käikudeta rattal. Ise nägi välja kui Tšingis-khaan – kergelt pilus silmad, tugevad põsesarnad, pikad penikesed rippuvad vuntsid, kõrvadest ettepoole jäävad juukse mahaaetud, taga pikk hobusepats, suure ja tugeva kehaehitusega. Kahju, et keegi tast pilti ei teinud.
Tee, mida kaudu pidime saama üle mäeaheliku, algas Privetskoje küla lähedal. Tee otsas ootas meid üllatus: silt „pereval zakrõto“. MIS MÕTTES. Jõudsime juba läbimängida kõikvõimalikke variante. Igal juhul jäi õhku küsimus, kas jõuame õigeks ajaks lennujaama??????
Arupärimiseks pidasin kinni külast saabuva žigulli ning juht ütles, et kurule võib küll minna (kõik käivad). Silt olla selleks, et tee on autodega läbimiseks väga untsus ning kes sinna sõidab teeb seda omalvastutusel. Juhhuuu. Õnneks siin riigis võib silte ignoreerida (tuletan meelde, et rohevalgeid tõkkepuid mitte).
Privetnoje külas tehtu:
- söök – sõin jahimehe vorste
- jook - jõin õlut
- peldik – ei kirjelda
- postimaja – kaardid emmele, koju ja Liinale (NB kaardid jõudsid kohale 22.09).
Rahulik kurule tiksumine. Kaunid vaated, sügisesed värvid, 5 km külast väga hää veega allikas. Tee ise oli jah kergelt öeldes kehvake (meenutas Gruusia rahvusvahelist magistraali), seetõttu mulle meeldis väga. Kitsas, alguses pisut järsk ja mudane, hiljem kivisem ja leebe nurga all. Liiklus suhteliselt olematu. Temperatuur Eestimaa sügisele kohane.
Telkimisplats Krinitšnoje küla lähedal Belogorskoje paisjärve ääres. Telke ülesseades polnud ilmal häda midagi ja siis hakkas pihta. Tuuuuuuuuul, lakkamatu tuuuuuuul. Ain irvitas, et keegi komistas ventilaatori lüliti otsa.
Tormine öö.
17.09.2008
Kolmapäev, 45 km.
Hommik üllatas sooja vihmasabinaga. Kell 10:30 hakkas päike piiluma. See oli märguanne merre sulpsamiseks.
Rattapäev algas korraliku tõusuga, mis oli hommikusest vihmast niiske. Üks hetk käisid mul rattad vilinal all ringi ning ei jäänud muud üle kui jalad maha toetada. See tegi asja veel hullemaks. Ei mingit haakumist. Libisesin kahel jalal maas olles kaksiratsi rattal seistes meetri võrra allapoole. Vahva. Pärast seda kui suutsin kuidagi teeäärde ukerdada, sain uuesti rattale ja minema. Jalgsi ei oleks kõne alla tulnud, rihmikud ei pidanud natukestki teel kinni.
Päike kõrvetas lagipähe ning vett kulus hulganisti janu kustutamiseks ja pähe kallamiseks. Märjad ujukad kuivasid seljas sisinal. Enne magistraalile jõudmist, keeras meie tee põldude vahele, kus tavatseti sõita hoopis põllutöömasinatega. Savine tee. Õnneks ei olnud vihm teed väga ligaseks teinud. Viinamarjad.
Järsk laskumine mere äärde ning puna-valgetele tõkkepuudele vaatamata jõudsime Alušta eeslinna. Lõunasöök Alušta eeslinna promenaadil, kus peamisteks ajaveetjateks vananevaid veneturiste. Rand nägi välja kui morskade lesila, kus puudub isegi ruutsentimeetri jagu vaba ruumi. Söögikoha juures oli õnneks pooltühi rand. Sealt vette padistasingi. Must meri oma sooja veega võiks Eestisse kolida, oleks hää koguaeg võtta.
Kohtumine Vallitädiga. Söögipoolise hankimine ja linnast minema. Loomulikult ülesmäge. Enne ööbimiskohta jõudmist tangiti ka vedelikke – lahtine konjak + tehniline vesi (söögi keetmiseks). Tuli välja, et mere ääres oli elu asurkond nimega Sotera – promenaad, kõrtsid jne. Oleksime vee saanud ka lähemalt hankida, mitte üle mäe vedama. Parem siiski karta kui pärast ilma olla. Privaatne telkimisplats kivisel merekaldal, külast eemal mäenuki taga.
Laine paigutas kolinal kive ühest kohast teise. Pimedas pikse möll Ayu-Dagi mäe (Karumäe) taga. Väga efektne.
Hommik üllatas sooja vihmasabinaga. Kell 10:30 hakkas päike piiluma. See oli märguanne merre sulpsamiseks.
Rattapäev algas korraliku tõusuga, mis oli hommikusest vihmast niiske. Üks hetk käisid mul rattad vilinal all ringi ning ei jäänud muud üle kui jalad maha toetada. See tegi asja veel hullemaks. Ei mingit haakumist. Libisesin kahel jalal maas olles kaksiratsi rattal seistes meetri võrra allapoole. Vahva. Pärast seda kui suutsin kuidagi teeäärde ukerdada, sain uuesti rattale ja minema. Jalgsi ei oleks kõne alla tulnud, rihmikud ei pidanud natukestki teel kinni.
Päike kõrvetas lagipähe ning vett kulus hulganisti janu kustutamiseks ja pähe kallamiseks. Märjad ujukad kuivasid seljas sisinal. Enne magistraalile jõudmist, keeras meie tee põldude vahele, kus tavatseti sõita hoopis põllutöömasinatega. Savine tee. Õnneks ei olnud vihm teed väga ligaseks teinud. Viinamarjad.
Järsk laskumine mere äärde ning puna-valgetele tõkkepuudele vaatamata jõudsime Alušta eeslinna. Lõunasöök Alušta eeslinna promenaadil, kus peamisteks ajaveetjateks vananevaid veneturiste. Rand nägi välja kui morskade lesila, kus puudub isegi ruutsentimeetri jagu vaba ruumi. Söögikoha juures oli õnneks pooltühi rand. Sealt vette padistasingi. Must meri oma sooja veega võiks Eestisse kolida, oleks hää koguaeg võtta.
Kohtumine Vallitädiga. Söögipoolise hankimine ja linnast minema. Loomulikult ülesmäge. Enne ööbimiskohta jõudmist tangiti ka vedelikke – lahtine konjak + tehniline vesi (söögi keetmiseks). Tuli välja, et mere ääres oli elu asurkond nimega Sotera – promenaad, kõrtsid jne. Oleksime vee saanud ka lähemalt hankida, mitte üle mäe vedama. Parem siiski karta kui pärast ilma olla. Privaatne telkimisplats kivisel merekaldal, külast eemal mäenuki taga.
Laine paigutas kolinal kive ühest kohast teise. Pimedas pikse möll Ayu-Dagi mäe (Karumäe) taga. Väga efektne.
16.09.2008
Teisipäev, 62 km.
Igal matkal olen kimbu kodaraid kaasas vedanud, kunagi pole vaja läinud. Nüüd kui jätsin maha, siis … Heh, Andres suutis purustada hulga kodaraid ning neid asendamata oleks tagaratas muutunud veerematuks. Seega hommik algas osadele kodarate otsinguga Jaltas. Soovitus kõigile ratturitele, kes peaksid kunagi sinna sattuma:
- võtke kõik varuosad kaasa (lihtsam variant) või
- suunduge turule, kus müüakse sisuliselt kõike (ei pea silmas rattaga seotud asju, õnneks kodaraid oli).
Rattapoodi ei ole mõtet otsida, seda ei ole olemas. Lähim ja vist ainuke asub Simferoopolis.
Kuna olin linna minnes haaranud kaasa ujumisriided, siis suundusin üksinda mere äärde. Huuhh, suured lained ja väga soe vesi. Meri ei tahtnud kuidagi sisse lasta. Kahel korral viskas rannakividele tagasi. Päris naljakas oli leida ennast veest kaugel kõhuli kividel – hüljes.
Kuna oli plaan võtta uuesti korralikke tõuse ja kolada mägedes, siis Vallitädi suundus merega paralleelset teed mööda otse Aluštasse.
Mõnus tõus, hää tee, ilusad vaated. Pidime jõudma 1300 m peale, kuid saime vaevalt 600 meetrile. Väravad. Tornidega. Ratturi vaenulikud. Huvitaval kombel sarnased Liina piltidel olnud väravatega, kust ta edasi ei pääsenud. Sama needus tabas ka meid. Krimm ja tema väravad (loe tõkkepuud), olgu nad neetud.
Siit võis siis aru saada, et olime taas tühja pannud. Tagasi Jaltasse. Ühes prügises kurvis kukkus Piret. Õnneks vaid väikesed kriimud, libises küljega mööda asfalti.
Suundusime siis nagu Valligi mööda suurt magistraali pidi Alušta poole. Haisvad veokid, liiklusmöll. Tegime põike mere äärde. See tähendas korralikku järsku laskumist ja tagasi suurele teele sõtkudes tõusu.
Kell tiksus hilist aega ning keerasime Malõi Majakist alla mere äärde. See tähendas seda, et Aluštasse ei jõudnudki ning Vallitädi otsis endale ulualuse majutusteenuse vahendusel. Telgid püstitasime mereäärse promenaadi kõrvale. Köögiks vanad pinksilauad.
Hämaras läksin ujuma, lained suured ja murdusid kaldal ohtlikult. Ujuma saamisega oli tegemist.
Kuuvalgus, suured lained, mere tugev kohin. Need lummasid mind tohutu jõuga.
Mõnus, und täis öö.
15.09.2008
Esmaspäev, 34 km.
Hommik. Valli ei ole ühendust võtnud. Mäe otsas oli mingi päästeteenistuse moodi koht, kus saadi telefonitsi ühendust psühholoogiga, kes tegeleb mägedest inimeste leidmisega. Küsis Ainilt hulga küsimusi. Näiteks, vanus, tervislik seisund, millest on temaga vesteldud jne. Käskis minna Ai-Petril oleva gondlijaama juurde uurima, kas on äkki mäest alla mere äärde läinud. Päästeteenistuse tüübid kadjasid autoga sinna ning hetk hiljem oli meil teada, et memm ongi alla sõitnud. Kergendus.
Siit moraal, ei tohi kedagi jätta üksi. Samas peab grupp olema siiski võrdsemate võimetega. Mul ei oleks küll jagunud kannatust aeglasemalt mäkke tiksuda. Ja seisma jäämine ei tule üldse kõne alla, uuesti liikuma hakkamine on tunduvalt raskem.
Pärast saime teada, et Valli oli maganud puu all magamiskotis ning vaid 2 km kaugusel meist. Ju ta keeras metsa just enne kui Ain otsima läks. Telefoni ei kasutanud kuna selle aku oli täiesti läbi ja uuesti aparaati sisse lülitades suutis asja PUK-i küsimiseni viia. PUK-i loomulikult ei teadnud. Ükski auto ei pidanud kah kinni, muidu oleks küla läheduse kohta infot saanud.
Olks, aitab sellest teemast. Lõpp hea, kõik hea.
Laskusime Ai-Petrilt mereni. Läksime klotsi vaatama – Pääsupesa. Räpane ja mõttetu turiste täis koht – 5 grivnat.
Ratastega mööda treppe mereni, osutus füüsiliselt raskeks. Ratta tassimise tagajärjeks korralik sinikas puusal, kauniz.
Laevaga Pääsupesa juurest Jalta teise otsa. Ratas 15 ja reisija 30 grivnat. Mõnusalt loksutas ja kenad vaated. Hämaras kaldale.
Üürikorter suht mere ääres Srednii Slabotski tänaval, koguhind 500 grivnat. Üleüldine kasimine ja pesumasina täis puhast pesu. Linna peale laiama. Jalutuskäik promenaadil ning hilisõhtune söök kohas nimega „Vostok“. Nigu tõelised turistid.
Hommik. Valli ei ole ühendust võtnud. Mäe otsas oli mingi päästeteenistuse moodi koht, kus saadi telefonitsi ühendust psühholoogiga, kes tegeleb mägedest inimeste leidmisega. Küsis Ainilt hulga küsimusi. Näiteks, vanus, tervislik seisund, millest on temaga vesteldud jne. Käskis minna Ai-Petril oleva gondlijaama juurde uurima, kas on äkki mäest alla mere äärde läinud. Päästeteenistuse tüübid kadjasid autoga sinna ning hetk hiljem oli meil teada, et memm ongi alla sõitnud. Kergendus.
Siit moraal, ei tohi kedagi jätta üksi. Samas peab grupp olema siiski võrdsemate võimetega. Mul ei oleks küll jagunud kannatust aeglasemalt mäkke tiksuda. Ja seisma jäämine ei tule üldse kõne alla, uuesti liikuma hakkamine on tunduvalt raskem.
Pärast saime teada, et Valli oli maganud puu all magamiskotis ning vaid 2 km kaugusel meist. Ju ta keeras metsa just enne kui Ain otsima läks. Telefoni ei kasutanud kuna selle aku oli täiesti läbi ja uuesti aparaati sisse lülitades suutis asja PUK-i küsimiseni viia. PUK-i loomulikult ei teadnud. Ükski auto ei pidanud kah kinni, muidu oleks küla läheduse kohta infot saanud.
Olks, aitab sellest teemast. Lõpp hea, kõik hea.
Laskusime Ai-Petrilt mereni. Läksime klotsi vaatama – Pääsupesa. Räpane ja mõttetu turiste täis koht – 5 grivnat.
Ratastega mööda treppe mereni, osutus füüsiliselt raskeks. Ratta tassimise tagajärjeks korralik sinikas puusal, kauniz.
Laevaga Pääsupesa juurest Jalta teise otsa. Ratas 15 ja reisija 30 grivnat. Mõnusalt loksutas ja kenad vaated. Hämaras kaldale.
Üürikorter suht mere ääres Srednii Slabotski tänaval, koguhind 500 grivnat. Üleüldine kasimine ja pesumasina täis puhast pesu. Linna peale laiama. Jalutuskäik promenaadil ning hilisõhtune söök kohas nimega „Vostok“. Nigu tõelised turistid.
14.09.2008
Pühapäev, 46 km.
Äratus kell 8. Jahe ja pilvine hommik. Loobusin suisa ujumisest. Prrr. Pikkades riietes rattale ning mööda paisjärve järsku klibust kallast suure tee poole.
No nii, mida või keda võis teel kohata. Kahtlaselt palju ralliautosid, kaamelit, kutsuvaid viitasid ööbima ja banjadesse. Päike ja soe.
Ja siis jõudsime Sokolinoje külasse, kus hakkas tõus Ai-Petrile. EI VÕI OLLA. Miilits oli tee sulgenud kuni kella 18-ni. Jalta Ralli (muuseas, 1982 salvestati Eesti Telefilmi „Teisikud“ siin).
Oli valida, kas:
- sõita tuldud teed tagasi,
- jääda samasse ööbima,
- ignoreerida miilitsat,
- minna mööda jalgrada suurde kanjonisse.
Tagasiminek ei tulnu kõne alla. Samasse ööbima jääda, no kuulge alles startisime. Ignoreerida miilitsat, eee, kartsa ei tahaks. Otsustasime jalgraja kasuks. Mõeldud tehtud kuni meist tuiskas motoriseeritud kaherattalisel mööda rohelaigulises kostüümis taat, kes sättis ennast risti teele. Nõudis propuskit ja väitis, et kaardil olevat rada ei ole maastikul olemas. Tore! Läbirääkimine kukkus täielikult läbi, sellele aitas kindlasti kaasa minu läbematus ja suutmatus mõista tekkinud olukorda. Mh, kuhu kadus minu tavapärane tasakaalukus ja probleemsituatsioonide valitsemise oskus?
Taat seisis harkisjalu ees ja ei liikunud tolligi. Lõpuks võitis Aini kavalus, mille järgselt juhatas taat meid üle oja asuvasse telkimisplatsile. Võttis välja kviitungid, et tasuksime ööbimise eest (kell oli ca 13). Õnneks suutsime ta maha raputada, taat lahkus. Ja meie kribinal-krabinal tee äärde, kus pidi ralli algama. Kaalusime ka edasi liikumise võimalusi, aga põõsas kükitavad/valvavad sõdurpoisid panid meelt muutma. Mõte olla rallivate autodel jalus, ei tundunud ka väga ahvatlevana. Jalgsi saab vähemalt kiiresti põõsasse hüpata, aga ratas???
Jäime ühe kurvi välisküljele passima. Leidsin mõnusa kännu, kuhu sai mugavasti ennast sisse seada. Ralli terminitest ja reeglitest ei ole mul aimu, seega antagu mulle andeks kui miskit valesti siia kirjutatud saab. Esimeseks autoks (see kes nö raja avab) oli hullult romu Volga. Kära oli rohkem kui edasiliikumise kiirus. Volgaga rallit sõita ikka ei saa. Kui mäe all möiratas esimene võistlusauto, sättisin ennast kännule kindlamalt istuma, võtsin fotoka ja sättisin filmimise peale. Kui auto sööstis taamal olevast kurvist sirgele vajutasin start nuppu, ise ekraanile vaadates. Oh, kurat, vähe ma ei kiljatanud. Auto sööstis mööda sirget otse mu poole, tõstsin pilgu ekraanilt ning auto pööras järsult meie juures olevasse kurvi. Mul jäi üle vaid suurte silmadega järgi vaadata. Huuh. Koht oli õigesti valitud.
Elevust oli kuhjaga.
Umbes kell 15 möödus vilkuritega turvaauto. Otsustasime, et vaatamata varasele kellaajale (tee pidi avatama kell 18) hakkame mäkke tiksuma. Vaid üks sõdurpoiss nõudis, et tuleksime teel ära. Tema katse sai ellimineeritud kiiresti.
Tõusime 400 meetrilt 1200 meetrini, kokku 26 km. Ilus pöögimets ja lõputult väänlev serpentiin. Ahjaa, üks rallikas oli mäest alla sõitnud just lõpetati selle välja tõmbamine. Seisis na kurvalt.
Iga kilomeeter edasi tähendas järjest jahedamat õhku. Algul sidusin sõidu ajal salli kaela, seejärel toppisin fliisi selga, veits hiljem juba sokid ja kindad. Lõpus tiksusin koos Rolandiga ning lugesime kilomeetriposte. Kurupealne oli lage ja pluss temperatuurist vaid riismed. Pikki pükse ja jopet ei hakanud selga toppima, ei tahtnud seisma jääda. Külmast kiunudes sõitsin Võsokogornoje külani. Rattalt maha ja kiiresti armeenlase kõrtsi. Kaks järjestikust klaasitäit konjakit kadusid ühe lonksuga kui mutiauku. Tore oli üles sulada.
Kõrtsi omanikuks Armik Jedigarian, põgenes kunagi koos perega Mägi-Karabahhiast.
Samas kõrtsis saime süüa, juua ning öise peavarju.
NB Vallitädi ei jõudnud külani. Ain käis väikebussiga teda alumise külani otsimas, kuid memme ei kusagil.
13.09.2008
Laupäev, 62 km
Hommikul minul ja Andresel varajane ärkamine, sest oli soov kolada Katša mäkke inimkätega uuristatud koobastes. Mida nägin? Loomulikult koopaid, vihmamärga rohupuhmaid, koopakirikut Sofia (ikoonid, küünlad), toimivat mungakloostrit. Olin loobumas, aga tänu Andrese abistavale käele julgesin ronida mäe ülemisele platoole. Kahejalaga maapeal (okey, kahe rattaga lähevad ka arvesse) tegevused on kuidagi kindlamad. Mind ei häirinud kõrgus, vaid jalgealuse ebakindlus. Väike vääratus ning haigetsaamine on kindlustatud. Prr.
Aga hirmust jagusaamine tasus ennast ära, oli mida vaadata. Äkitselt mähiti kogu vaade paksu voogava pilveudu sisse. Udu voogas teega paralleelsest kanjonist kaljuvahesse, kus asus mungaklooster, et siis hetke pärast uuesti tagasi tõmbuda. Udu hajus sama kiiresti kui ilmus. Lummav.
Alla jõudes taas eneseharimine Katša jões. Mõnna-mõnna.
Vändates kerges tõusvas joones läbi Verhoretšje Zagorskoje paisjärve poole, võis nautida tõeliselt kauneid vaateid. Plaan oli üle mägede ja läbi metsade jõuda Jaltasse. Siit algas meie matka needus.
Teele oli seatud valgeroheline tõkkepuu, kaks kutsikat ja onu. Tõkkepuu kurivaim allus väga tõrksale valvurile ning kutsikad nautlesid lihtsalt Vallitädi seltskonda. Edasi meid ei lastud. Tee läheb, meie mitte. See tähendas tagasisõitu Bahtšisaraisse. Lihtne. Õnneks oli tee nüüd peamiselt allamäge ja vaated endiselt head. Lisaks vaadetele olid teeääres nüüd ka hullult magusad ploomid – kollased, sinised, punased.
Kuibõševa nimelises linnakeses täiendasime tagavarasid. Parkisime rattad toidupoe siltidega maja ette, aga võta näpust toidust polnud seal haisugi. Müüdi pudipadi ja sealhulgas ka ülikondi.
Selle linna peldiku elamuse juurde sobib luuleklassika:
Ma ilmas näinud mõndagi,
mis nimetamist vääris
Kuibõševas leidsin peldiku
mis sita ära määris.
Telkimisplatsini, mis asus Novouljanovski paisjärve juures, viis huipu uhke kruusatee. Selle tee tõusunurgale protsentuaalset numbrit anda ei oska. Asi oli nii järsk, et kui olin peadpidi sõitnud okstesse kinni, siis uuesti rattale ronida ei suutnud. Käik oli liiga madal. Poole mäe pealt sain käigu kõrgemaks ning edasi sadulal tiksuda. Üle mäe saanuna ootas ees savine mudatee. Seega tõeline Kolgata. Plats ise suurepärane – sarapuu mets kuivanud jõe kaldal. Jõgi ise meenutas korralikku siledat kiviteed, mida mööda oli mõnus astuda.
Kuna olime paisjärve ääres, siis peale telgi püstitamist oli mul esimeseks tegevuseks loomulikult ujumine. Kuna vett oli rohkem kui eelmisel õhtul, siis seda võis tõesti ujumiseks nimetata.
Öösel telgis hullult palav. Seest soojendas konjak + värske piparmünditee ja pealt päeval hangitud päikesepuna.
Hilisõhtul vihmasadu.
Hommikul minul ja Andresel varajane ärkamine, sest oli soov kolada Katša mäkke inimkätega uuristatud koobastes. Mida nägin? Loomulikult koopaid, vihmamärga rohupuhmaid, koopakirikut Sofia (ikoonid, küünlad), toimivat mungakloostrit. Olin loobumas, aga tänu Andrese abistavale käele julgesin ronida mäe ülemisele platoole. Kahejalaga maapeal (okey, kahe rattaga lähevad ka arvesse) tegevused on kuidagi kindlamad. Mind ei häirinud kõrgus, vaid jalgealuse ebakindlus. Väike vääratus ning haigetsaamine on kindlustatud. Prr.
Aga hirmust jagusaamine tasus ennast ära, oli mida vaadata. Äkitselt mähiti kogu vaade paksu voogava pilveudu sisse. Udu voogas teega paralleelsest kanjonist kaljuvahesse, kus asus mungaklooster, et siis hetke pärast uuesti tagasi tõmbuda. Udu hajus sama kiiresti kui ilmus. Lummav.
Alla jõudes taas eneseharimine Katša jões. Mõnna-mõnna.
Vändates kerges tõusvas joones läbi Verhoretšje Zagorskoje paisjärve poole, võis nautida tõeliselt kauneid vaateid. Plaan oli üle mägede ja läbi metsade jõuda Jaltasse. Siit algas meie matka needus.
Teele oli seatud valgeroheline tõkkepuu, kaks kutsikat ja onu. Tõkkepuu kurivaim allus väga tõrksale valvurile ning kutsikad nautlesid lihtsalt Vallitädi seltskonda. Edasi meid ei lastud. Tee läheb, meie mitte. See tähendas tagasisõitu Bahtšisaraisse. Lihtne. Õnneks oli tee nüüd peamiselt allamäge ja vaated endiselt head. Lisaks vaadetele olid teeääres nüüd ka hullult magusad ploomid – kollased, sinised, punased.
Kuibõševa nimelises linnakeses täiendasime tagavarasid. Parkisime rattad toidupoe siltidega maja ette, aga võta näpust toidust polnud seal haisugi. Müüdi pudipadi ja sealhulgas ka ülikondi.
Selle linna peldiku elamuse juurde sobib luuleklassika:
Ma ilmas näinud mõndagi,
mis nimetamist vääris
Kuibõševas leidsin peldiku
mis sita ära määris.
Telkimisplatsini, mis asus Novouljanovski paisjärve juures, viis huipu uhke kruusatee. Selle tee tõusunurgale protsentuaalset numbrit anda ei oska. Asi oli nii järsk, et kui olin peadpidi sõitnud okstesse kinni, siis uuesti rattale ronida ei suutnud. Käik oli liiga madal. Poole mäe pealt sain käigu kõrgemaks ning edasi sadulal tiksuda. Üle mäe saanuna ootas ees savine mudatee. Seega tõeline Kolgata. Plats ise suurepärane – sarapuu mets kuivanud jõe kaldal. Jõgi ise meenutas korralikku siledat kiviteed, mida mööda oli mõnus astuda.
Kuna olime paisjärve ääres, siis peale telgi püstitamist oli mul esimeseks tegevuseks loomulikult ujumine. Kuna vett oli rohkem kui eelmisel õhtul, siis seda võis tõesti ujumiseks nimetata.
Öösel telgis hullult palav. Seest soojendas konjak + värske piparmünditee ja pealt päeval hangitud päikesepuna.
Hilisõhtul vihmasadu.
12.09.2008
Reede, kokku 64 km.
Äratus kell 7, hurraa. Tegelikult toimus enamus grupi üldine virgumine rahumeelselt ja kedagi sundimata. Vee vähesuse tõttu piirdusime hommikusel mao hellitamisel tulise tee ning võileibadega. Asi seegi.
Ain, Piret ja Bruno jäid platsile ärkamisharjutusi tegema ning ülejäänud grupp võttis suuna Bahtšisarai poole. Maantee oli maastikule tõmmatud suhteliselt sirge lindina ning lainetas suurtel „küngastel“ üles alla (nigu Lõuna Eesti tee, millel on kurvid sirgeks tõmmatud). Ilm päikeseline ja pidev vastutuul. Vaatamata üles alla sõitmisele liikusime tõusvas joones – algpunkt telklaagris 80 m ja enne suurt langust 212 m.
Enne Bahtšisarai linna laskusime järsult 100 m võrra ehk siis 45 minutit üles ja 3 minutit alla. Irooniline, onju.
Linnaäärse bensiinijaama kõrval oli kuratlikult edev Žiguli – kuldne, huipu uhkete vidinatega. Keegi tegi sellest ka pildi. Loodan et saan seda kunagi siinses virtuaalmaailmas eksponeerida. Lõuna uhkelt läikiva interjööriga söögi-majutuskoha terrassil – õlu ja külmsupp okroška (kali, hapukoor, kurk, tomat, keeduvorst, maitseained). Omanik (vist oli armeenlane) tuli ehituselt meid teenindama ja käis aegajalt küsimas meie heaolu kohta.
Üritasime jõuda teiselpool linna asuvasse Tšufut Kalesse. Rolleril taat juhatas meid lahkelt raudteejaamani ning lonkis meile pisut järgi, et veenduda kas sõidame õigesse suunda.
Ette jäi khaani loss. Sättisime rattad ritta ja vaatasime, ee … kiire tiir siseõues, õlakehitus ning tänavakaubandusse magusat hankima. Pakhlava – meega, nämm! Muide suveniirimajandus on Krimmis täiesti mõttetu, puha Türgi vuffel. Miilitsaonu käest sain teada, et meie poolt otsitud Tšufut Kale asub 2 km edasi. Mõeldud tehtud.
Taevasse tekkisid suured pilved ning taamalt kostus kurjakuulutavat kõminat. Parkisime rattad bussipeatuse võimisiganes hoone katuse alla ja tipatapa mäkke. Vihm tugevnes. Teekonna lõpus saime teada, et sissepääs on 20 grivnat. Selle eest sai näha kindlust, tutvuda kunagise eluoluga, nautida imeilusat vaadet järgmisesse orgu + kasutada peldikut. Kindluse kõrval asus huvitav maa-alune objekt – kaev. Kuhu pääses ligi läbi pika tunneli. Eriti huvitavaks osutus giid, kes esitas oma osa eriti teatraalselt. Ukse taga rääkis noormees nigu noored ikka ja tunnelisse astudes muutis enda häält nii kardinaalselt, et vahtisin mõni sekund suhteliselt hämmeldunult. Vahva. Oli näha, et ta oli seda teksti esitlenud korduvalt. Pärast sain vastuseks, et ta kulutab neid treppe ca 15 korda päevas, seda juba kolm aastat. Heh.
Vihma kallas korralikult. Rajast, mida mööda laskusime alla rataste juurde oli vahepeal korralik oja saanud.
Mõnus söök + tuline tee türgipärase kohviku kuivadel patjadel.
Suurepärane ööbimiskoht veega Katši jõe ääres Katši kanjonis. Jões eneseharimine stiilis kõhuli selili, see oli suurepärane.
Õhtul jagati kuuvalgust vaheldumisi vihmaga.
Ahjaa. Kakao kõrval uneledes avastasin, et kalju nukale on nii kenasti seadnud ere täht. Täht osutus hoopis pealambiga inimeseks. Vilgutasime talle tulesid ning irvitasime, et tulgu alla. Ja kurat, tuli kah. Esimesed meetrid sööstis otse kuristiku poole kivina ja siis tuhmi tugeva plaksuga hakkas tuluke kaljust diagonaalselt jõeluhale liuglema. Möhh! Enne maandumist võis teda ootavate autotulede valguses näha langevarju. Hull, kottpimedas.
Magama enne 23. Oli tore päev.
Äratus kell 7, hurraa. Tegelikult toimus enamus grupi üldine virgumine rahumeelselt ja kedagi sundimata. Vee vähesuse tõttu piirdusime hommikusel mao hellitamisel tulise tee ning võileibadega. Asi seegi.
Ain, Piret ja Bruno jäid platsile ärkamisharjutusi tegema ning ülejäänud grupp võttis suuna Bahtšisarai poole. Maantee oli maastikule tõmmatud suhteliselt sirge lindina ning lainetas suurtel „küngastel“ üles alla (nigu Lõuna Eesti tee, millel on kurvid sirgeks tõmmatud). Ilm päikeseline ja pidev vastutuul. Vaatamata üles alla sõitmisele liikusime tõusvas joones – algpunkt telklaagris 80 m ja enne suurt langust 212 m.
Enne Bahtšisarai linna laskusime järsult 100 m võrra ehk siis 45 minutit üles ja 3 minutit alla. Irooniline, onju.
Linnaäärse bensiinijaama kõrval oli kuratlikult edev Žiguli – kuldne, huipu uhkete vidinatega. Keegi tegi sellest ka pildi. Loodan et saan seda kunagi siinses virtuaalmaailmas eksponeerida. Lõuna uhkelt läikiva interjööriga söögi-majutuskoha terrassil – õlu ja külmsupp okroška (kali, hapukoor, kurk, tomat, keeduvorst, maitseained). Omanik (vist oli armeenlane) tuli ehituselt meid teenindama ja käis aegajalt küsimas meie heaolu kohta.
Üritasime jõuda teiselpool linna asuvasse Tšufut Kalesse. Rolleril taat juhatas meid lahkelt raudteejaamani ning lonkis meile pisut järgi, et veenduda kas sõidame õigesse suunda.
Ette jäi khaani loss. Sättisime rattad ritta ja vaatasime, ee … kiire tiir siseõues, õlakehitus ning tänavakaubandusse magusat hankima. Pakhlava – meega, nämm! Muide suveniirimajandus on Krimmis täiesti mõttetu, puha Türgi vuffel. Miilitsaonu käest sain teada, et meie poolt otsitud Tšufut Kale asub 2 km edasi. Mõeldud tehtud.
Taevasse tekkisid suured pilved ning taamalt kostus kurjakuulutavat kõminat. Parkisime rattad bussipeatuse võimisiganes hoone katuse alla ja tipatapa mäkke. Vihm tugevnes. Teekonna lõpus saime teada, et sissepääs on 20 grivnat. Selle eest sai näha kindlust, tutvuda kunagise eluoluga, nautida imeilusat vaadet järgmisesse orgu + kasutada peldikut. Kindluse kõrval asus huvitav maa-alune objekt – kaev. Kuhu pääses ligi läbi pika tunneli. Eriti huvitavaks osutus giid, kes esitas oma osa eriti teatraalselt. Ukse taga rääkis noormees nigu noored ikka ja tunnelisse astudes muutis enda häält nii kardinaalselt, et vahtisin mõni sekund suhteliselt hämmeldunult. Vahva. Oli näha, et ta oli seda teksti esitlenud korduvalt. Pärast sain vastuseks, et ta kulutab neid treppe ca 15 korda päevas, seda juba kolm aastat. Heh.
Vihma kallas korralikult. Rajast, mida mööda laskusime alla rataste juurde oli vahepeal korralik oja saanud.
Mõnus söök + tuline tee türgipärase kohviku kuivadel patjadel.
Suurepärane ööbimiskoht veega Katši jõe ääres Katši kanjonis. Jões eneseharimine stiilis kõhuli selili, see oli suurepärane.
Õhtul jagati kuuvalgust vaheldumisi vihmaga.
Ahjaa. Kakao kõrval uneledes avastasin, et kalju nukale on nii kenasti seadnud ere täht. Täht osutus hoopis pealambiga inimeseks. Vilgutasime talle tulesid ning irvitasime, et tulgu alla. Ja kurat, tuli kah. Esimesed meetrid sööstis otse kuristiku poole kivina ja siis tuhmi tugeva plaksuga hakkas tuluke kaljust diagonaalselt jõeluhale liuglema. Möhh! Enne maandumist võis teda ootavate autotulede valguses näha langevarju. Hull, kottpimedas.
Magama enne 23. Oli tore päev.
11.09.2008
Neljapäev, kokku 64 km
Üles kell 7:30 ja ujuma. Ilm hullult ilus, taevas ühegi pilve tupsuta. Vallitädi ilmselgelt mures arvatava hilise stardiaja pärast ning kahtles kas jõuab soovitud sihtpunkti. Mammil vanust 71 ning kulgeb edasi tasatargu ning väga järjepidevalt (igiliikur). Sain Ainilt juhised järgmise võimaliku vahepunkti osas ning hakkasin kulgema koos Vallitädiga asunduse nimega Frunze poole.
Deem, minu kasutuses olnud kaart ei osutunud väga täpseks ning leidime ennast Simferoopolisse suunduva maantee ääres. Egas midagi ots ringi ja mere poole. Maastik ikka veel lage, laugete küngaste, põldude ja üksikute püramiidpaplitega. Väike kõrvalepõige tähendas seitset lisakilomeetrit.
Frunzesse jõudsime teistest varem (nad olla tolmanud otse mööda põlluvaheteed). Poest pisut värskendust. Prügikastil tore reklaamsilt, kus pakuti raha juuste vastu. 35cm maksis 5,000 grivnat, ainult arusaamatuks jäi kui suur kogus. Ainukeseks võimalikuks potentsiaalseks rahaallikaks osutusin ma ise. Jätsin elu suurtehingu tegemata.
Meri. MERI!!! Täitsa olemas, kaldalt helesinine ja suurte lainetega. Ma ei ole sugugi kindel, kas ülejäänud seltskond tuli kaasa vabatahtlikult või ei jäänud neil muud üle, sest sellest hetkest alates olid mul klapid silmil ja meri tõmbas magnetina.
Juhhuuu!! Milline nauding. Meri, soe meri, suure lainega soe meri.
Soolase vee sai endalt maha pesta liivavalli taga asuvas mudalõhnalises järvekeses. Teekond jätkus pankranniku servas asuval mullateel. Punase tolmu pilves võeti üles kiiremaid tuure. Nii mõnelgi on raske jalg, tore. Päikese kuumust jahutas merelt puhuv küljetuul.
Lõuna Nikolajevkas. Tellisin borši, kuid minuni see ei jõudnud. Ei viitsinud ettekandjat otsima minna ning hankisin söödava tänava kaubandusest - hatšapuri. Arve esitamise ajaks jõudsin söögikohta tagasi ja ennäe imet, minu supp figureeris arvel. Haaaa. Õnneks ei pidanud tõestama hakkama, et siga pole eesel.
Õhtul väike segadus info jagamisel ning Vallitädi kihutas vajalikust teeotsast mööda. Õnneks pole hullu, ka sealt sai edasi soovitud kohta.
Öö puuviljaaia kõrval, miniatuurses karjääris, kuivanud jõe nimega Alma kaldal. Kõik ümberkaudsed kõrred olid paksult valgeid tigusid täis.
Bruno = supermänna valmistaja. Raius vist terve papli maha, raginat oli võsas kaua.
Väike tutvumisring ööpimeduses. Tore seltskond.
Üles kell 7:30 ja ujuma. Ilm hullult ilus, taevas ühegi pilve tupsuta. Vallitädi ilmselgelt mures arvatava hilise stardiaja pärast ning kahtles kas jõuab soovitud sihtpunkti. Mammil vanust 71 ning kulgeb edasi tasatargu ning väga järjepidevalt (igiliikur). Sain Ainilt juhised järgmise võimaliku vahepunkti osas ning hakkasin kulgema koos Vallitädiga asunduse nimega Frunze poole.
Deem, minu kasutuses olnud kaart ei osutunud väga täpseks ning leidime ennast Simferoopolisse suunduva maantee ääres. Egas midagi ots ringi ja mere poole. Maastik ikka veel lage, laugete küngaste, põldude ja üksikute püramiidpaplitega. Väike kõrvalepõige tähendas seitset lisakilomeetrit.
Frunzesse jõudsime teistest varem (nad olla tolmanud otse mööda põlluvaheteed). Poest pisut värskendust. Prügikastil tore reklaamsilt, kus pakuti raha juuste vastu. 35cm maksis 5,000 grivnat, ainult arusaamatuks jäi kui suur kogus. Ainukeseks võimalikuks potentsiaalseks rahaallikaks osutusin ma ise. Jätsin elu suurtehingu tegemata.
Meri. MERI!!! Täitsa olemas, kaldalt helesinine ja suurte lainetega. Ma ei ole sugugi kindel, kas ülejäänud seltskond tuli kaasa vabatahtlikult või ei jäänud neil muud üle, sest sellest hetkest alates olid mul klapid silmil ja meri tõmbas magnetina.
Juhhuuu!! Milline nauding. Meri, soe meri, suure lainega soe meri.
Soolase vee sai endalt maha pesta liivavalli taga asuvas mudalõhnalises järvekeses. Teekond jätkus pankranniku servas asuval mullateel. Punase tolmu pilves võeti üles kiiremaid tuure. Nii mõnelgi on raske jalg, tore. Päikese kuumust jahutas merelt puhuv küljetuul.
Lõuna Nikolajevkas. Tellisin borši, kuid minuni see ei jõudnud. Ei viitsinud ettekandjat otsima minna ning hankisin söödava tänava kaubandusest - hatšapuri. Arve esitamise ajaks jõudsin söögikohta tagasi ja ennäe imet, minu supp figureeris arvel. Haaaa. Õnneks ei pidanud tõestama hakkama, et siga pole eesel.
Õhtul väike segadus info jagamisel ning Vallitädi kihutas vajalikust teeotsast mööda. Õnneks pole hullu, ka sealt sai edasi soovitud kohta.
Öö puuviljaaia kõrval, miniatuurses karjääris, kuivanud jõe nimega Alma kaldal. Kõik ümberkaudsed kõrred olid paksult valgeid tigusid täis.
Bruno = supermänna valmistaja. Raius vist terve papli maha, raginat oli võsas kaua.
Väike tutvumisring ööpimeduses. Tore seltskond.
10.09.2008
Kolmapäev, läbisõit 70 km?
Tänu veinile jäin kohe magama, aga pool ööd vähkresin küljelt küljele?!?! Hommikul enne 8 üles. Ööbimiseks valitud koht ei olnud hommikuvalguses kõige ilusam.
Laagrist saime minema siiski alles kell 12, sest Vallitädi ratta esiots logises kahtlaselt. Nimelt oli hää inimene, kes aitas tal ratast kasti pakkida, lenksu lahti võtnud valest kohast. Selleks, et ratas muuta sõidukõlbulikuks, keerasime ninad planeeritud sihtkoha suhtes vastassuunda – sukeldusime Simferoopolisse rattapoe otsingutele.
Kui minu käest küsida, milline mulje sellest linnast jäi, siis … ÄRGE MINGE SINNA! Muljet avaldasid uuesti õideläinud kastanipuud ja väga hea borš ukraina moodi (huvitav, mis seda eristab tavalisest).
Valli ratas sai korda arvatavasti ainsamas rattapoes terves linnas ning hinnaks 5 grivnat. Jõudnud tagasi algpunkti (tühisõitu kokku 35 km), võtsime mööda suurt maanteed suuna lääne poole. Selles riigis ei võrdu autode hulk sõiduviisakuse ega -oskusega.
Maastik kergelt laineline, päiksest ning pikast põuast pruun või kulupõlengutest must, mõni üksik puu. Külades pisut rohkem värve ja tõeliselt head puuviljad. Virsikud viisid keele alla. Tuul puhus vastu ning ainsateks vaatamisväärsusteks bensiinijaamad. Täiesti mõttetu tee.
Sihtkoha nimeks Saki. Õnneks telkimiskoht ei saki – oliivisalu, läheduses mage- ja soolase veega järved. Ainsaks jamaks olid ohakad, mille otsas suutsin siselohvi okka hankida. Õhtuhämaruses ujuma, mõnna.
Hilisõhtul kutsuti minareti otsast õhtupalvusele. Ei allunud provokatsioonile, jätkasin eluks vajalikema toimingutega. Magama 22:30.
Tänu veinile jäin kohe magama, aga pool ööd vähkresin küljelt küljele?!?! Hommikul enne 8 üles. Ööbimiseks valitud koht ei olnud hommikuvalguses kõige ilusam.
Laagrist saime minema siiski alles kell 12, sest Vallitädi ratta esiots logises kahtlaselt. Nimelt oli hää inimene, kes aitas tal ratast kasti pakkida, lenksu lahti võtnud valest kohast. Selleks, et ratas muuta sõidukõlbulikuks, keerasime ninad planeeritud sihtkoha suhtes vastassuunda – sukeldusime Simferoopolisse rattapoe otsingutele.
Kui minu käest küsida, milline mulje sellest linnast jäi, siis … ÄRGE MINGE SINNA! Muljet avaldasid uuesti õideläinud kastanipuud ja väga hea borš ukraina moodi (huvitav, mis seda eristab tavalisest).
Valli ratas sai korda arvatavasti ainsamas rattapoes terves linnas ning hinnaks 5 grivnat. Jõudnud tagasi algpunkti (tühisõitu kokku 35 km), võtsime mööda suurt maanteed suuna lääne poole. Selles riigis ei võrdu autode hulk sõiduviisakuse ega -oskusega.
Maastik kergelt laineline, päiksest ning pikast põuast pruun või kulupõlengutest must, mõni üksik puu. Külades pisut rohkem värve ja tõeliselt head puuviljad. Virsikud viisid keele alla. Tuul puhus vastu ning ainsateks vaatamisväärsusteks bensiinijaamad. Täiesti mõttetu tee.
Sihtkoha nimeks Saki. Õnneks telkimiskoht ei saki – oliivisalu, läheduses mage- ja soolase veega järved. Ainsaks jamaks olid ohakad, mille otsas suutsin siselohvi okka hankida. Õhtuhämaruses ujuma, mõnna.
Hilisõhtul kutsuti minareti otsast õhtupalvusele. Ei allunud provokatsioonile, jätkasin eluks vajalikema toimingutega. Magama 22:30.
09.09.2008
Teisipäev, läbisõit 5,5 km.
Võõrad inimesed kogunesid lennujaamas ning tekitasid ühte nurka kastide-pakkide kaose, et veeta koos mitmeid päevi ja öid kurat teab kus. Kell 15 start +15 kraadisest vihmasest Tallinnast pilvedesse, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Muide, Eestis on siiski päike olemas, aga lihtsalt liiga kõrgel, et meieni paista. Nägemiseks tuleb lihtsalt aegajalt lennukile istuda.
Lend kestis 2,5tundi, enne kui lennukirattad puudutasid aukliku maandumisrada. Hehh, lennujaam jäi küll maandumiskohast kilomeetrite kaugusele (selge liialdus), sest lõpliku seisma jäämiseni kulus hulga aega. Kohal. Lennukist bussi ja … ca 50m pärast uuesti välja.
Enne passikontrolli tuli täita kaheosaline (saabumine-lahkumine) migratsiooni paber. Mulle isiklikult tekitas segadust lahter „sex“. Kas vastata „jah“, N, W, F või hoopis venekeelne Ž. Sihtkohaks märkisid kõik hotell Jalta. Blankett täidetud, ees ootas passikontroll. Ootamise aeg oli pikk, kontrolliti ju kõiki lahtreid tähttähelt ning tipiti andmed kompuutrisse. Just siis kui jõudis kätte minu kord, teatati „vahetus“. Oligi nii. Putkad pandi kõik kinni ning lubatud 2 minuti asemel toimus vahetus tunduvalt pikema aja jooksul. Asja tegi huvitavamaks see, et kui lõpuks uus vahetus ennast sisse seadis, siis hoopis uutesse putkadesse, seega sattusin ootamatult peaaegu järjekorra lõppu. Vahva!
Aga õues oli soe, temperatuur +29 kraadi. Mõnna.
Lennujaama kõrvalolevas pargis monteeriti rattad algosadest kokku suure pimeduseni. Esimene rahakulutus söögi näol Aeroexpressis, asi osutus söödavaks ning õlu joodavaks.
Ca kell 22 asutasime „öömaja“ otsingule. Oli ikka pime küll. Koht „jõe“ ääres + hamba alla pisut juustu + vein.. Magama 00:30. Telginaabriks Andres.
Võõrad inimesed kogunesid lennujaamas ning tekitasid ühte nurka kastide-pakkide kaose, et veeta koos mitmeid päevi ja öid kurat teab kus. Kell 15 start +15 kraadisest vihmasest Tallinnast pilvedesse, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Muide, Eestis on siiski päike olemas, aga lihtsalt liiga kõrgel, et meieni paista. Nägemiseks tuleb lihtsalt aegajalt lennukile istuda.
Lend kestis 2,5tundi, enne kui lennukirattad puudutasid aukliku maandumisrada. Hehh, lennujaam jäi küll maandumiskohast kilomeetrite kaugusele (selge liialdus), sest lõpliku seisma jäämiseni kulus hulga aega. Kohal. Lennukist bussi ja … ca 50m pärast uuesti välja.
Enne passikontrolli tuli täita kaheosaline (saabumine-lahkumine) migratsiooni paber. Mulle isiklikult tekitas segadust lahter „sex“. Kas vastata „jah“, N, W, F või hoopis venekeelne Ž. Sihtkohaks märkisid kõik hotell Jalta. Blankett täidetud, ees ootas passikontroll. Ootamise aeg oli pikk, kontrolliti ju kõiki lahtreid tähttähelt ning tipiti andmed kompuutrisse. Just siis kui jõudis kätte minu kord, teatati „vahetus“. Oligi nii. Putkad pandi kõik kinni ning lubatud 2 minuti asemel toimus vahetus tunduvalt pikema aja jooksul. Asja tegi huvitavamaks see, et kui lõpuks uus vahetus ennast sisse seadis, siis hoopis uutesse putkadesse, seega sattusin ootamatult peaaegu järjekorra lõppu. Vahva!
Aga õues oli soe, temperatuur +29 kraadi. Mõnna.
Lennujaama kõrvalolevas pargis monteeriti rattad algosadest kokku suure pimeduseni. Esimene rahakulutus söögi näol Aeroexpressis, asi osutus söödavaks ning õlu joodavaks.
Ca kell 22 asutasime „öömaja“ otsingule. Oli ikka pime küll. Koht „jõe“ ääres + hamba alla pisut juustu + vein.. Magama 00:30. Telginaabriks Andres.
Tellimine:
Postitused (Atom)
