15.09.2008

Esmaspäev, 34 km.

Hommik. Valli ei ole ühendust võtnud. Mäe otsas oli mingi päästeteenistuse moodi koht, kus saadi telefonitsi ühendust psühholoogiga, kes tegeleb mägedest inimeste leidmisega. Küsis Ainilt hulga küsimusi. Näiteks, vanus, tervislik seisund, millest on temaga vesteldud jne. Käskis minna Ai-Petril oleva gondlijaama juurde uurima, kas on äkki mäest alla mere äärde läinud. Päästeteenistuse tüübid kadjasid autoga sinna ning hetk hiljem oli meil teada, et memm ongi alla sõitnud. Kergendus.

Siit moraal, ei tohi kedagi jätta üksi. Samas peab grupp olema siiski võrdsemate võimetega. Mul ei oleks küll jagunud kannatust aeglasemalt mäkke tiksuda. Ja seisma jäämine ei tule üldse kõne alla, uuesti liikuma hakkamine on tunduvalt raskem.

Pärast saime teada, et Valli oli maganud puu all magamiskotis ning vaid 2 km kaugusel meist. Ju ta keeras metsa just enne kui Ain otsima läks. Telefoni ei kasutanud kuna selle aku oli täiesti läbi ja uuesti aparaati sisse lülitades suutis asja PUK-i küsimiseni viia. PUK-i loomulikult ei teadnud. Ükski auto ei pidanud kah kinni, muidu oleks küla läheduse kohta infot saanud.

Olks, aitab sellest teemast. Lõpp hea, kõik hea.

Laskusime Ai-Petrilt mereni. Läksime klotsi vaatama – Pääsupesa. Räpane ja mõttetu turiste täis koht – 5 grivnat.

Ratastega mööda treppe mereni, osutus füüsiliselt raskeks. Ratta tassimise tagajärjeks korralik sinikas puusal, kauniz.

Laevaga Pääsupesa juurest Jalta teise otsa. Ratas 15 ja reisija 30 grivnat. Mõnusalt loksutas ja kenad vaated. Hämaras kaldale.

Üürikorter suht mere ääres Srednii Slabotski tänaval, koguhind 500 grivnat. Üleüldine kasimine ja pesumasina täis puhast pesu. Linna peale laiama. Jalutuskäik promenaadil ning hilisõhtune söök kohas nimega „Vostok“. Nigu tõelised turistid.