13.09.2008

Laupäev, 62 km

Hommikul minul ja Andresel varajane ärkamine, sest oli soov kolada Katša mäkke inimkätega uuristatud koobastes. Mida nägin? Loomulikult koopaid, vihmamärga rohupuhmaid, koopakirikut Sofia (ikoonid, küünlad), toimivat mungakloostrit. Olin loobumas, aga tänu Andrese abistavale käele julgesin ronida mäe ülemisele platoole. Kahejalaga maapeal (okey, kahe rattaga lähevad ka arvesse) tegevused on kuidagi kindlamad. Mind ei häirinud kõrgus, vaid jalgealuse ebakindlus. Väike vääratus ning haigetsaamine on kindlustatud. Prr.

Aga hirmust jagusaamine tasus ennast ära, oli mida vaadata. Äkitselt mähiti kogu vaade paksu voogava pilveudu sisse. Udu voogas teega paralleelsest kanjonist kaljuvahesse, kus asus mungaklooster, et siis hetke pärast uuesti tagasi tõmbuda. Udu hajus sama kiiresti kui ilmus. Lummav.

Alla jõudes taas eneseharimine Katša jões. Mõnna-mõnna.

Vändates kerges tõusvas joones läbi Verhoretšje Zagorskoje paisjärve poole, võis nautida tõeliselt kauneid vaateid. Plaan oli üle mägede ja läbi metsade jõuda Jaltasse. Siit algas meie matka needus.

Teele oli seatud valgeroheline tõkkepuu, kaks kutsikat ja onu. Tõkkepuu kurivaim allus väga tõrksale valvurile ning kutsikad nautlesid lihtsalt Vallitädi seltskonda. Edasi meid ei lastud. Tee läheb, meie mitte. See tähendas tagasisõitu Bahtšisaraisse. Lihtne. Õnneks oli tee nüüd peamiselt allamäge ja vaated endiselt head. Lisaks vaadetele olid teeääres nüüd ka hullult magusad ploomid – kollased, sinised, punased.

Kuibõševa nimelises linnakeses täiendasime tagavarasid. Parkisime rattad toidupoe siltidega maja ette, aga võta näpust toidust polnud seal haisugi. Müüdi pudipadi ja sealhulgas ka ülikondi.

Selle linna peldiku elamuse juurde sobib luuleklassika:
Ma ilmas näinud mõndagi,
mis nimetamist vääris
Kuibõševas leidsin peldiku
mis sita ära määris.

Telkimisplatsini, mis asus Novouljanovski paisjärve juures, viis huipu uhke kruusatee. Selle tee tõusunurgale protsentuaalset numbrit anda ei oska. Asi oli nii järsk, et kui olin peadpidi sõitnud okstesse kinni, siis uuesti rattale ronida ei suutnud. Käik oli liiga madal. Poole mäe pealt sain käigu kõrgemaks ning edasi sadulal tiksuda. Üle mäe saanuna ootas ees savine mudatee. Seega tõeline Kolgata. Plats ise suurepärane – sarapuu mets kuivanud jõe kaldal. Jõgi ise meenutas korralikku siledat kiviteed, mida mööda oli mõnus astuda.

Kuna olime paisjärve ääres, siis peale telgi püstitamist oli mul esimeseks tegevuseks loomulikult ujumine. Kuna vett oli rohkem kui eelmisel õhtul, siis seda võis tõesti ujumiseks nimetata.

Öösel telgis hullult palav. Seest soojendas konjak + värske piparmünditee ja pealt päeval hangitud päikesepuna.

Hilisõhtul vihmasadu.